Kui kuuleme sõnu „vaimne areng“, siis kujutame sageli ette palveid, rituaale, küünlaid, meditatsioone, pühade raamatute lugemist või loobumist naudingutest. Kuid see on vaid väline vorm – see võib küll aidata, kuid iseenesest pole see veel olemus. Tõeline vaimne areng ei seisne rituaalides ega askeesis (enesepiirang), vaid inimese sisemises transformatsioonis.

See on tee, millel inimene ei põgene kogemuse eest, vaid elab seda läbi. Ta tunneb oma nahal valu, rõõmu, kaotust, armumist, solvumist, häbi, vaimustust, tänutunnet. Need kogemused muudavad südame pehmeks. Siis ei ole sa enam lihtsalt lugenud kaastundest – vaid tunned, mida tähendab olla teise asemel. Sa ei hakka automaatselt enam hukka mõistma.

Näiteks:

• Inimene, kes on kogenud vaesust, suhtub hoolivamalt ja pehmemalt nendesse, kes seal praegu on.
• See, keda on reedetud, suudab paremini mõista seda, keda reedetakse.
• See, kes on ise teinud vigu, kritiseerib vähem ja toetab rohkem – sest ta teab iga katse hinda.

Kaastunne on vaimse arengu vili. See sünnib mitte rituaalist, vaid isiklikust kogemusest.

Vaimne areng ei ole askees iseenese pärast

Paljud arvavad: kui ma paastun, tõusen igal hommikul kell 4, mediteerin iga päev kaks tundi, laulan mantrat ja samal ajal väldin päriselu koos selle tõusude ja mõõnadega, siis saan valgustatuks.

Aga kui sees jääb alles hukkamõist, hirm või kõrgiduse tunne, siis kõik see muutub „murrepäeva“ laadseks korduseks – välise vormi kordamine ilma sisulise muutuseta.

Tõeline vaimne areng tähendab: liikumist kontrollist vabaduseni, hirmust usalduseni, rituaalidest tegudeni. See avaldub mitte selles, kui kaunilt keegi palvetab, vaid selles, kuidas ta käitub teistega – laste, vanade, kolleegide või nõrgemate inimestega.

• Ei ole vaimne see, kes tsiteerib Piiblit kõige valjemini, vaid see, kes bussis annab koha ära.
• Ei ole püha see, kes hukkamõistab patustajaid, vaid see, kes aitab neil tõusta.
• Ei ole suur see, kes võtab askeesi, vaid see, kes ütleb: „Ma mõistan sind, proovime uuesti.“

Vaimse arengu olemus on saada inimeseks, kellel on süda, mis suudab armastada, ja meel, mis suudab mõista. See pole abstraktne puhtus, vaid küps, soe inimlikkus.

Vaimsuse valem

Vaimsus = (Teadlikkus + Ausus + Kaastunne) × Kogemus ÷ (Hirm + Hukkamõist)

• Teadlikkus – oskus märgata oma mõtteid, tundeid, tegusid.
• Ausus – siirus iseenda ja teistega, loobumine enesepettusest.
• Kaastunne – elav seotus teistega, oskus toetada.
• Kogemus – elu läbielamine, mitte selle vältimine.
• Hirm + Hukkamõist – need vähendavad vaimsust: inimene sulgeb südame, kui ta kardab või mõistab hukka.

Näited

• Andestus: mitte lihtsalt lugeda palvet andestuse kohta, vaid päriselt leida jõudu andestada konkreetsele inimesele.
• Julge samm: mitte ainult mediteerida „usalduse“ peale, vaid alustada oma ettevõttega või lahkuda toksilistest suhetest.
• Toetus: mitte lihtsalt panna kirikus küünal, vaid minna ja hoolitseda haige sõbra eest.
• Ausus: loobuda rollist „igavene rahu ja vaikus“ ja lubada endal olla elus, vahel vihane, vahel väsinud, vahel rõõmus.

Rituaal on nagu ilus paber ümber kommile. Kui kommi sees pole, on fanfaarid mõttetud.

• Palve lugemine ilma tegudeta = sportliku vormi ostmine ja mitte kunagi treenimine.
• Meditatsioon ilma päriseluta = nootide õppimine ja mitte kunagi instrumendil mängimine.
• Sa võid teha sada rituaali, aga kui sa pole kordagi koos kellegagi nutnud, haiglas kätt hoidnud või tõeliselt andestust palunud – jääb vaimsus raamatutesse.

Vaimsus algab siis, kui sa valisid armastuse, aususe ja julguse konkreetsetes olukordades, mitte siis, kui oled lihtsalt pähe õppinud sõnu.

Miks pelk kloostrisse minek ei ole vaimne areng?

Tõeline vaimsus ei testi end palve kaudu, vaid kontakti kaudu teiste inimestega – laste, vanade, kolleegide ja igapäevaste olukordade kaudu.

• Ilma reaalsete inimesteta ei õpi me kaastunnet, vastutust, kannatlikkust.
• Konfliktid, häbi, hirm – need on „kütus“ sisemiseks muutuseks.
• Kui peitudes arvad, et oled „puhas ja vaimne“, siis see on vaid illusioon, sest keegi ei ärrita sind. Niipea kui naased inimeste sekka – kõik varjatu kerkib esile.

Klooster võib olla toetus (nagu retriit või kool), aga mitte lõppeesmärk. Kui sellest saab eesmärk iseeneses, muutub see vormiks ilma sisuta.

MÕTTERIKKAD METAFOORID

• „Spordisaal vaimsusele“: kui treenida ilma raskusteta, ei kasva lihased. Nii ka vaimsusega – ilma elu proovilepanekuteta ei kasva süda.
• „Laboratoorium vs päris elu“: võid õppida elu raamatute järgi, aga ilma päriselt põllule minemata ei saa sa teada, mis on päris elu.
• „Meditatsioon vs elu“: võid 10 aastat mediteerida kannatlikkuse peale, aga tõeline test on nuttev laps öösel kell 3 või inimene, kes sind reedab.
• „Klooster on nagu kasvuhoone“: seal on turvaline, puhas, vaikne. Aga päris vaimsus on juured päriselus, kus on armastus, konfliktid, vead, hool, rõõmud ja kaotused.

Rituaal võib olla ajutine tugi, aga vaimsus algab siis, kui õpid ise elama. Küünal ei puhasta su hinge – sinu teod, ausus, julgus, hool ja armastus seda teevad.

Vaimne areng ei ole põgenemine elust, vaid elu täielik läbielamine, mille käigus süda õpib armastama ja meel mõistma.