Sotsioloogid ja demograafid on juba ammu häirekella löönud, kuid keegi ei kuula neid. Y-põlvkond, kes on nüüd passi järgi täiskasvanud ja töövõimeline, pole tegelikult enamuses suureks kasvanud, vaid on jäänud justkui igaveseks „lapse-tarbija“ positsiooni. Kuidas siis nii on juhtunud, et tänapäeva noored lahutavad massiliselt, jõudmata isegi esimese normaalse perekriisini, mis on igas suhtes paratamatu? Selleks vaatame korraks tagasi eelnevate põlvkondade poole.

Enamiku meie esivanematest elasid külades ja väiksemates asulates ning neil oli väga palju lapsi. Nii oli kombeks. Nii peeti õigeks. Mehed tegid meeste tööd, naised naiste tööd ja kõik, noorimast vanimani, rügasid nii palju kui suutsid. Eelmiste põlvkondade töökust võib ainult kadestada. Kui pakkuda tänapäeva noortele varianti, kus sul on 10–12 last, pole mähkmeid ega kodutehnikat, aga on kari loomi, kelle eest hoolitseda, ja palju muid kohustusi, siis tänapäeva põlvkond vaataks seda kui midagi täiesti arusaamatut.

Kui aga vaadata seda teise pilguga, siis meie esivanematel, kes sündisid näiteks eelmise sajandi alguses, oli igal oma roll ja niisama laisk olla polnud võimalik – muidu ei saanud peret toita. Suurtes peredes kasvanud lapsed tundsid perekonna ühtsust, üksteise toetamist ja vastastikust abi. Tol ajal hinnati selliseid väärtusi nagu au, südametunnistus, truudus, puhtus ja teised, mis on tänapäeval suuresti devalveerunud.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.