Mis on harjumuslikud tegevused ja miks nad tihti meie reaalset elu asendavad? Kui vaatad loodust sa ei leia midagi püsivat. Kõik pidevalt muutub. Iga sügis poler sarnane eelmisega. Iga kevad on eriline… Samal puul igal aastal näevad välja lehed ja viljad erinevalt.  Elus teadmatuse avastamise protsessis pole midagi sarnast. Kõik on natuke erinev ja teisiti. Tsüklilisus, mida me jälgime – päevaajad, aastaajad, tõusud-mõõnad, kuutsüklid jne – on ainult raamistik, mille sees on üksikud ilmingud alati ainulaadsed.

Mis on harjumused meie elus? Alguses küsimus: mida arvad, mis ühendab oskust autot juhtida ja näiteks suitsetamist? Või mis on ühist rahulolematusega lähedaste suhtes ja näiteks tavapärase vastusega tänusõnadele – “pole tänuväärt“. Vaatamata veidrale ühendusele on neid ühendav väga mehaaniline ja lihtne nähtus – püsivad sünaptilised ühendused-sidemed. See on aju võime luua sama elektrilise impulsi, luues omamoodi rööbastee – nagu sügav rada talvel auto ratastele. Kui satud sellesse rööbasteele, sõidad selles juba mõtlemata. Sealt välja saamine on üsna keeruline. See aju omadus on meile üldiselt kasulik. See võimaldab meil teha harjumuspäraseid tegevusi “autopiloodil”, mis tagab meie keha elujõulisuse. Kui me peaksime iga sammu puhul mõtlema, kuidas juhtida lihaseid, luid ja keha süsteeme, siis me ei saaks isegi kõndida.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

Sama kehtib näiteks auto juhtimise osas, kuna see on väga keeruline operatsioon. Seda tuleb teha samal ajal mitmete erinevate signaalide ja impulssidega: nii väliste kui ka sisemiste. Kui meil poleks välja kujunenud harjumust vajutada pidurit, gaasi, vahetada käike, vaadata kiirust ja muid näited, jälgida märke ja jalakäijaid, vaadata peeglit – siis me ei saaks autoga sõita. Siiski looduses pole midagi korduvat.

Kui inimene hakkab oma elus üha rohkem ja rohkem toiminguid automaatselt tegema, langeb ta lihtsalt elust välja, nagu ta ei elaks seda. Ta ärkab harjumuspäraselt, peseb ennast harjumuspäraselt, kammib ennast, joobharjumuspärast kohvi või teed, vaatab harjumuspäraselt aknast välja, mõtles harjumuspäraselt päeva tegevuste üle…See võib viia roboti eluni, kuni ta ei mäleta enam teadlikkust. Kahjuks on see sõna nüüd juba paljudes allikates muutunud tavaliseks.Teadlikkuse all mõeldakse meele tähelepanu sellele, mida sa teed: ma pesen hambaid, kuulan raadiot, räägin lapsega…teadlikkus on võime märgata tunnet tegevusest, mida sa teostad.

Kas tunned hambapasta maitset, märkad, kas see meeldib sulle või mitte, tunnete oma hammaste puhtust?.. Kui jah, siis elad antud hetkes! Kui aga pigistad pasta automaatselt välja ja puhastad harjaga hambaid, sest see on vajalik igapäeva tegevus ja mõtled samal ajal sellele, mida tööl ülemusele öelda kui tuled oma aruandega – siis sa EI ela. Mõistad, milline huvitav asi on see maailm, milles me viibime, on loodud ainult selleks, et nautida võimalust kogeda kõige erinevamaid tundeid, mis pole kättesaadavad teadvuse energia seisundis kõrgemates energiates. Selleks kõik on olnud loodud – nende tunnete läbimängimiseks. Kuid pika mängu käigus kogunes nii palju valu, nii palju tavapäraseid hirme, ootusi ja muu sellist, et inimesed õppisid enamiku hetkeseisundite tunnetest välja lülitama.

Võta näiteks minevikuolukorra, mis tekitas ebamugavust. Ükskõik millisel neist olukordadest on olnud palju ebameeldivaid tundeid, palju lihtsam oma mõtetesse põgeneda. Või suruda need ebameeldivad tunded maha joomise, suitsetamise, ülesöömise või töötamisega (nagu see tihti juhtus varem.)

Hoolimata sellest, et Veevalaja ajastu on kätte jõudnud – Loojate aeg, mil oleme jõudnud arusaamiseni, et loome Maailma (pildid, dekoratsioonid, sündmused…) omaenda vibratsioonidega, selles kõiges on endiselt suur hulk meie tegevusi ja mõtteid, meie teadlik valik, kuid see on pigem harjumuse tagajärg – see, mis on minevikust kaasa võetud. Programmid meie peas, kindlalt paigaldatud sünaptilised ühendused – kõik see juhib meid tuttavat teed pidi nagu rööbastel. Nagu alkohooliku lapsele, kes on juba varakult harjunud nurka peitu pugeda, et mitte purjus isa käe alla sattuda ja isegi täiskasvanueas ei suuda sellest harjumusest vabaneda. Täpselt samamoodi piiravad meid ohvri, nuriseja, kannataja, solvunu harjumused, juhivad meie käitumist ja ei lase meil elu maitse täiel määral kogeda.Üldiselt igasugune “kahjulik” harjumus, mis varastab meie aega, tervist ja tähelepanu, on põgenemine. Põgenemine vastutuse eest, elu tunnetusest, sellest, mis teie elus ei meeldi…

Suitsetamise puhul🚬. See pole tegelikult nii meeldiv tegevus, et kohe sellest sõltuvusse jääda. Mäletad, kui hakkasid suitsetama, siis köhisid, tundsid end halvasti ja võib-olla isegi tundsid iiveldust…Kuid miks sa seda tegid? Soovisid kuuluda seltskonda…Või oli suitsetamine seaduslik põhjus ajutiselt vabaneda migist tüütust tegevusest…Või vastupidi, see loob näilise hõivatuse – “ma suitsetan, ma olen hõivatud”… Sõltuvus toidust on sarnane. Toiduga täidame enda päikesepõimikut, et mitte tunda, mitte kannatada, mitte vaevelda. Seetõttu öeldaksegi – “ma üritan stressi ära süüa”. Sest me tõepoolest proovime stressi süüa, et mitte tunda probleemi valu ja seda mitte lahendada. Sellest harjumuspärasest rööbasteest väljapääsemiseks on raske ilma teadlikkuseta. Jah, võid proovida halbade harjumuste vastu võidelda tahtejõu abil, kuid palju tõhusam on mitte tühistada püsivat sünaptilist ühendust, vaid see ümber kirjutada.

Kuid enne pead tunnistama endas neid põhjusi, miks sa lasid nendel harjumustel oma ellu tulla. See teeb haiget ja mitte kõik ei ole selleks valmis. Milleks sa suitsetad/sööd/oled sõltuvuses sotsiaalmeediast? Mida sa praegu väldid või kardad? Mis juhtub, kui sa seda ei tee? Miks sul on lihtsam põgeneda harjumuslikku tegevusse? Kui oled harjumuse tekkimist põhjustanud põhjused ausalt ära tundnud, siis täna neid ja vajadusel lase lahti negatiivsed sidemed. Edasi leia midagi muud kui harjumuspärane tegevus – midagi vähem hävitavat kehale ja rohkem vabastavat teadvusele.

Mis võiks sind rõõmustada? Võib-olla mängida muusikat ja tantsida?..Võib-olla maalida: kui tekib soov stressi alla neelata, siis on parem kiirustada pintslite ja lõuendi juurde?.. Võib-olla jalutuskäik looduse ilu imetlemisega?..On vaja midagi loovat harjumuse asemel – ainult mitte šablooni järgi, vaid midagi, mis pakub sulle naudingut ja sa sukeldud protsessi. See skeem toimib absoluutselt igasuguse harjumuse puhul, kui sa ainult vaatad seriaale, nädalavahetusel ja õhtuti jood alkoholi, harjumus vaikida ja oma arvamust mitte väljendada, harjumus olla rahulolematu valitsusega ja poliitikutega. Proovi see asendada muu tegevusega.

Miks sa valid selle oma elu asemel? Teadlik lähenemine ja tähelepanu hetkele aitavad teil välja tulla sellest “rööpast” ja tulla ellu tagasi. Keskendu keha tunnetele: maitsetele, lõhnadele, liigutustele. Suuna kogu tähelepanu sellele, kuidas lõhnab lilleõis, kui imeliselt lehed sahisevad tuule käes või kui ilusalt langevad lumehelbed, kuidas loojub päike… Ja sinul tekib südames soojuse tunne, mis ongi päris elu. Üllataval kombel võivad isegi kasulikud harjumused praegusel ajal saada piiravaks teguriks. Näiteks harjumus mitte segada söömisel omavagel valke ja süsivesikuid või harjumus hommikul külma veega ennast üle valada või harjumus “mediteerida”. Iseseisvalt need tunduvad on loovad tegevused, kuid me muutume kiiresti. Igaüks meist on viimastel aastatel, eriti viimastel kuudel, kogenud tohutut ümberkujunemist ja muutmist. Me pole nüüd samad, mis aasta, poolteist, kolm, viis aastat tagasi… Alati tuleb ennast kuulata ja mõista, mis on harjumuspärane, ehkki kasulik, tegevus. Ja kui hommikune jooks sind enam ei rõõmusta, kui see on muutunud sinu jaoks tavaliseks ja mehaaniliseks tegevuseks, asenda see millegi sellisega, mis tõeliselt rõõmustab sinu hinge ja täidab aistingutega. Sageli soovitatakse uue elu paremaks muutmiseks järgmist: hakka tööl käima mööda teist teed, pese hambaid või võta lusikas teise käega, kanna rõivaid, mida sa varem kunagi poleks selga pannud, jne. See ongi sünaptiliste ühenduste ümberkirjutamine ja šabloonide purustamine. Kui puhastated hambaid vasaku käega, mitte paremaga, keskendud protsessile, mitte peas olevatele mõtetele. Kui muudate tavalist marsruuti, hakkad tähelepanu pöörama majadele, puudele, pinkidele, mitte lihtsalt libisema mööda ilma hooliva pilguta.

See viib sind välja harjumuste rööpast ja toob tagasi tõelisse ellu. Biokeemiline harjumuste rada, eriti kui see on välja kujunenud mitme elu jooksul, on raske tühistada, kuid saad seda ümber kirjutada – viia see uude suunda, kirjutades uue tee. Ja seda saab teha ainult sinu tähelepanu ja teadlikkuse jõud.

/membership]