Ma ei ole kunagi uskunud ideesse, et elu on „ühekordne“. See on kuidagi liiga mugav kontseptsioon – et on vaid üks lõpp ja pärast seda ei ole enam midagi. Selline vaade teeb maailmapildi küll lihtsamaks, aga see ei selgita tegelikult peaaegu mitte midagi.

Kui aga elu tähelepanelikumalt jälgida, hakkad mõistma: inimene ei ole ühekordne nähtus. Meis on midagi, mis ulatub selgelt kaugemale ühe sündimise piiridest. Selleks, et seda mõista, ei pea me tuginema religioossetele reeglitele ega teadlaste avastustele. Mõlemat kasutatakse sageli selleks, et inimeste arvamusega manipuleerida. Parem pöördume selle poole, mida igaüks teist saab ise kontrollida – omaenese nägemuse ja sissetunde poole. Ainult neile saab päriselt toetuda.

Et mõista, kas meil on tulevikku ka pärast praegust elu, tasub vaadata, kas meil on olnud eelmisi elusid. Ja siin ei ole vaja kaardimoore ega erilisi riitusi. Piisab, kui jälgida lapsi või meenutada ennast varases lapsepõlves.Kust tulevad lastel anded ja kalduvused ühtede või teiste tegevuste poole? Mõni tõmbub juba maast madalast muusika poole, mõni joonistamise poole, mõni aga keeruliste nuputamisülesannete juurde. Kust need teadmised tulevad? Tavaliselt tuleb selliseid asju aastaid koolides ja ülikoolides õppida ning kaua harjutada. Kust siis tuleb see äratundmine? See tunne, et „ma juba oskan seda“? See on võimalik ainult tänu sarnasele kogemusele eelmistes eludes.

Sarnast asja näeme ka looduses. Kanapoja poolt välja hautud pardipojad jooksevad veekogu nähes kohe vette. Kuidas see on võimalik, kui neil pole ema parti, kes seda neile ette näitaks? Meile öeldakse, et see on instinkt.Aga mis on instinkt? See on sünnipärane võime tegutseda otstarbekalt. Kuidas see „sünnipärasus“ tekib? Instinkt ei ole midagi, mis tekib tühjalt kohalt. See on kinnistunud kogemus minevikust. Et kogemusest saaks instinkt, peab seda olema korduvalt tehtud, kuni see muutub automaatseks ja salvestub alateadvusesse.

Võib-olla kandub kõik edasi geneetiliselt? Osaliselt võib see nii olla. Kuid siis tekib küsimus: miks sünnivad väga ansekamatel vanematel vahel lapsed, kellel pole erilisi andeid – ja vastupidi? Geenid annavad edasi vormi, aga sisu nad edasi ei anna. Kui vaadata maailma kulgu, siis saab selgeks – kõik, mida me nimetame teadmiseks, tuleb läbi kogemuse. Ja see, mida me nimetame instinktiks, on sama kogemus, mis on lihtsalt sügavalt alateadvusesse kirjutatud.

Laps võib tunda hirmu asja ees, millega ta pole kunagi kokku puutunud – näiteks kõrguse või loomade ees. Samas võib ta olla täiesti kartmatu seal, kus oht on reaalne, aga tal puudub varasem kogemus. Näiteks ei karda ta midagi pistikupessa torgata, sest tal pole veel elektrilöögi saamise kogemust.тLõpuks on olemas veel üks väga lihtne tähelepanek: meie kiindumus elu külge.

Küsi ükskõik kellelt enda ümber, kas ta tunneb, et tema olemasolu lõpeb kunagi täielikult. Vastus võib sind üllatada. Mõistusega saavad kõik aru, et keha lakkab olemast, aga kuskil sügaval on kindel tunne, et kõik jätkub. See ei ole lihtsalt idee, vaid sisemine teadmine, et elu ei ole üksik lõik, vaid protsess. Võib kahelda ja vaielda eelmiste kehastuste või tulevaste elude üle. Aga kui jätta kõrvale kõik teooriad ja vaadata lihtsalt tähelepanelikult enda sisse, siis on näha, et me ei alga sünniga ega lõpe surmaga. Igaühel on sees see kindel teadmine , me elame veel!