Sageli maisete “probleemide” koorma all hakkame unistama muretust vaimsest elust. Kujutame ette, kui imeline oleks – hõljuda kõrgematel tasanditel ja mitte süveneda materiaalsetesse probleemidesse. Mõnikord ilmneb see tunne meie sees füüsiliselt, kuid pärast tööd endaga, mis avardab meie füüsilise keha piire ja annab piiritu kosmose tunde, inimene naaseb oma füüsilisse kehasse, tundes end selles vangina, vabaduses piiratuna. Nii üks kui ka teine on vaid pettus, mis viib meid eemale Maale sündimise eesmärgist. Maine elu on Mäng ja kõik meie ümber on keeruline hologramm (illusioon).  Kuid see ei vähenda Maal sündimise väärtust.

Mõttetuse tunne kõigest toimuvast võib tekkida juhul, kui tunneme end mängu tegelastena. Kuid asi on selles, et me oleme samaaegselt nii mängijad kui ka selle Mängu loojad. Kogu selle mängu nauding seisneb selles kogemuses, mille me – Looja osakesed – sellega saame, mida me kogeme selle protsessi käigus. Meie hing on alati mänginud rõõmuga ja uudishimuga, tundes läbi igat kogemust. Meie, maise maailma elanikud, jagame sündmusi “hea” ja “halb” vahel, kuid hingele on kõik ühtmoodi huvitav ja kaasahaarav. Eluliste vastuolude keerdkäikudes oleme selle naudingu kaotanud, sukeldunud mängusündmuste realismi ja unustanud oma jumaliku päritolu ja oma juhtiva rolli selles mängus.

On keeruline näha mõtet lõpututes raskuste ja takistuste ületamises, olles täielikult nendesse kaasatud. Kuid kui tõuseme ÜLES mängust, saame kohe aru enda eksisteerimisest. Siis muutub elu kergemaks: kui kõik on vaid mäng – miks siis nii pingutada? Ja teiseks mõistame, et eesmärk pole ületada ja saavutada, vaid kogeda, õppida ja avastada iseennast.

Iga tegevus materiaalses maailmas, isegi kõige primitiivsem, annab meile teatud boonuse iseendast arusaamisel, veel üks tükike, et teadvustada meie eksisteerimise puzzle. Meie hing ei tea, mida ta tunneb teatud olukorras, kuidas ta ennast väljendab… See teadmine tuleb läbi meie maiste kogemuste. Siin me ilmutame ennast Loojatena, mõnikord üllatades iseennast. Nüüd, kui me sulgeme eelmise mängu koos kõigi armide, moonutuste, koledate ja tragiliste (mõistuse jaoks) hetkedega, on eriti oluline meeles pidada meie jumalikku olemust ja taas tunda, taaselustada meis see huvi elumängu vastu – elujulgus, nauding kõigest.

Probleem seisneb selles, et paljud inimesed, kuulnud juttu vanade mustrite lahustumisest ja üleminekust 5D reaalsusse, hakkavad küsima: kas on mõtet siin midagi teha, kui maailm muutub? Lihtne näide on diivani ostmine. Sa koged teatud emotsioone valides endale mööblit, suhtled konkreetsete inimestega, ostes seda, teed koostööd müüjate, laadijate, kullerite, koduabilistega…Kõik tunded ja seisundid, mida me oma tegevuste käigus läbi elame, ongi see, mille nimel me mängime.

Absoluutselt pole oluline, kas meie ootused meie enda tegevustele täituvad, kas eesmärk, mille nimel me tegutseme, saavutatakse, kas me loome tegevuse käigus midagi olulist inimestele ja maailmale või midagi väärtuslikku ainult sulle…

Kõik see pole oluline, oluline on ainult see, milliseid energiad sa maailma kiirgad. Sest iga meie hingeliikumine loob uue maailma.

Sa ei vali uurida tulevaste võimalusi inimkonnale, nende tõenäosus sõltub sinu vibratsioonidest. Sa osaledselles, millega resonantsis oled. Iga maailm (nii vana kui uus) on vaid hologramm, ning ainus tõeline reaalsus on Armastus. Kui meie tegevustes on armastust, siis see annab tähenduse kõigele ja toidab meie tulevikku. Sest oluline on mitte ainult tegevus ise, vaid rõõm ja kogemus koostööst teiste ühtse vaimu osakestega nende tegevuste käigus. Tuleb hinnata hetkeoleku hetki selles maises hologrammis, tunda kehaga kõikehõlmavat jumalikku energiat, mis meis olemas on, ja nautida igat oma panust elusse.