Täna räägime väga keerulistest sisemistest suhetest, millest ei saa põgeneda, justkui kaaslased allveelaeval – suhetest vanematega. Need inimesed on meile ühelt poolt väga kallid, sõltumata sellest, milliste lugudega nad meie elus olnud või on olemas. Teisalt aga muutuvad paljud asjad, mida me lapsepõlves oma peredes kogesime, täiskasvanueas koormaks ja loovad probleeme. Muidugi ei tekitanud vanemad meile lihtsalt niisama traumasid. Esiteks oli neil selleks omad põhjused. Peaaegu kõigil neist jäi endal lapsepõlves armastusest puudu ja nad ei oska lihtsalt seda oma lastele näidata. Lisaks sellele oli paljudel neist elus raske aeg ja neil polnud jõudu oma lapsi mõista.

Teiseks, hoolimata sellest, kuidas see väljastpoolt paistab, tegutsesid vanemad ikkagi oma laste suhtes parimate kavatsustega. Üks näide: isa ei kiida või naeruvääristab oma tütre naiselikkust, pidades seda nõrkuseks või rumaluseks ja nõuab temalt edu, võitu, sotsiaalset edenemist jne. Sest isa üritab kaitsta oma last julma maailma eest, kus tema arvates peab olema karm, muidu tallatakse ta maha. Nii kasvatab ta tubli poisina.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.