Impulss selle artikli kirjutamiseks on tulnud üsna sagedastest küsimustest ja teemadest, mis puudutasid lapsevanemate suhteid, eriti täiskasvanud laste suhteid oma vanematega. “Suhe emaga (isa-ga) kurnab mind …”, “vanemad nõuavad, pidevalt tähelepanu …”, “nõuanded ja moraalijutud ajavad mind hulluks …”, „ema on domineeriv”, „tunnen end süüdi, et ei saa aidata …”, “vanemad solvuvad, kui …”, jne.

Palun vasta küsimusele: “Kas sinu vanemad armastavad sind?” Enamus vastab: “Jah”. Muidugi armastavad … Armastavad, nii nagu nad oskavad … Armastasid nii, nagu neid õpetati nende enda vanemad … Nende armastus seisnes ainult selles, et nad kinkisid sulle elu …

Aga küsimus: “Kas sinu vanemad austavad sind?” – põhjustab pausi ja mõtisklusi. Ma olen väga õnnelik nende üle, kes vastab sellele küsimusele  “Jah”. Sellised vanemad tunnevad oma lapsi, austavad nende vajadusi ja kohtlevad neid hellalt; nad on avatud igasuguseks dialoogiks: kuulevad palveid ja ise pöörduvad nõu saamiseks. Nad ei oota, et nende lapsed peaksid mõtteid lugema või neid ette aimama; nad ei oota emotsionaalset lähedust; nad on rõõmsad, kui lapsed saavad elada rahulikult ja edukat oma elu. Selline lapsevanemate suhe on väga ressursirohke, täis jõudu ja soodustab laienemist.

On olemas ka teine tüüp suhteid lapsevanematega. Kui vanemad on veendunud, et neil on õigus sinu elu üle otsustada nagu omaenda elu üle. Nad kukkuvad segadusse ja solvuvad, kui sinule selline suhtumine ei meeldi. Emotsionaalselt ebaküpsed vanemad peavad igasuguseid erinevusi arvamustes ja sinu katseid piire seada egoismi ja tundetuse ilminguks. Nad õpetasid, et parim viis armastuses truuduse demonstreerimiseks on eneseohverdamine. Ja siis, saanud seda suhtemudelit emalt rinnapiimaga, hakkavad täiskasvanud lapsed teatud eluetapis tundma süütunnet, häbi ja ärevust selle pärast, et tahaksid vanemate mõjust eemal olla ja oma elu elada. Need tunded on väga kurnavad. Siis püüavad paljud täiskasvanud lapsed rääkima oma vanematega energiliselt ja  mässuliste sõnadega, mõned kohe langevad “beebikäitumise” ohvriks, kartes öelda “ei”, tugevdades sellega üha enam vanemate võimu ja tekitades endas abitust. Toksilised vanemad naeruvääristavad laste palveid, eriti kui nad tahavad oma piire määrata ja kaitsta. Katse kokku leppida viib kriitikani ja solvanguteni, mitte aga koostöö ja muutusteni.

Muutused on võimalikud ainult siis, kui räägid oma vanematega nagu täiskasvanud täiskasvanuga. Olles oma tunnetega kontaktis, ilma neid alla surumata, kui sinu mõtted ja plaanid on harmoonias sinu tõeliste vajadustega. Sel juhul saad öelda näiteks emale, kes tungib sinu isiklikku ellu ja annab nõu: “Ema, see on hea idee (ma kuulsin sind), kuid mul on vaja kõike läbimõelda”, või kui vanem hakkab halvasti käituma: “Mul on väga oluline, et sa hoiaksid end kontrolli all. Kuidas me saame teineteise suhtes austavalt ja täiskasvanulikult käituda, kui sa minuga nii räägid …”. Täiskasvanu seisukohalt, saad elule ja oma vanemate valikutele vaadata mõistvalt ning mõista, et sa ei saa neid “päästa”, isegi kui nad näiteks valisid “alkoholismi sõltuvuse”. Sel juhul on suurem tõenäosus, et suhtesüsteemis tekib austus.

Kuid mõnikord, eriti “jonnakate” vanemate puhul, pole muud valikut kui suhe katkestada. Suhe vanematega ei ole põhjus kannatada terve elu. Jah, vanemad andsid sulle elu, kuid sa ei kuulu neile. Ja kui sa vaatad elu ja oma lähedaste saatust vastuvõtlikult, nõustudes ja austades,  ning ütled elule “jah”, siis peresüsteemi naaseb energia, mis annab jõudu arenguks ja laienemiseks.

Ma pakun sulle väikest meditatsiooni: pane silmad korraks kinni, kujuta endale sinu jaoks turvalist kohta, hinga ja kujuta ette oma perekonda … Milline pilt ilmus esimesena? Ema, isa, vanaema … õde … onu … Ja küsi endalt: “Mida ma ei luba endal vaadata ja näha? Mida ma kardan?”