Vähemalt korra elus on peaaegu igaüks meist öelnud, et maailm on ebaõiglane. Kui meil on valus, siis me ei suuda mõista ei oma õppetunde ega seda, et kõik siin maailmas on põhjusega. Kõik, mis on, on seaduspärane. Kuid niipea, kui inimese elus juhtub midagi, mis ei lähe tema plaanide, soovide või ootustega kokku, hakkab ta vihastama, solvub elu ja Kõrgemate jõudude peale. Selle asemel et leida meelerahu ja alandlikkust, jõuavad inimesed sallimatuse, raevu, ärrituse ja rahulolematuseni kõige ja kõigi suhtes.

Tegelikult ei ole kõik, mis meiega juhtub, meile ülevalt saadetud. Väga paljud asjad on meie enda tegude tagajärg või varem lõpuni kogemata jäänud tunnete tulemus. Me surume oma alateadvusse kõik selle, mida me ei suutnud endas läbi elada hetkel, kui sündmus aset leidis. Ja kui me ei suutnud mingit tunnet “seedida” ning see ei leidnud oma lõppu, siis jääb see alateadvuse sügavustesse rippuma, oodates hetke, mil meil tekib piisavalt ressursse ja jõudu, et see lõpuni kogeda. Niipea kui ressurss tekib, kordub sarnane sündmus koos samade tunnete ja aistingutega.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.