Keha eest hoolitsemine aitab hingega ühendust hoida. Sellest teemast tuleb rääkida ikka ja jälle, sest see on väga oluline. Võib-olla kõlab osa mõtteid tuttavalt, aga vahel on just kordamine see, mis aitab inimesel paremini mõista, kui tähtis on pöörata teadlikult tähelepanu oma kehale.

See puudutab kõiki: nii neid, kes on juba ammu liikunud armastuse ja teadlikkuse teel, kui ka neid, kes alles alustavad. Praegu on üks kõige olulisemaid oskusi hoida end armastuse seisundis sõltumata sellest, mis toimub välises maailmas. Kui inimene õpib seda seisundit hoidma, muutub see oskus kergemini kättesaadavaks ka teistele.

Kõigepealt on oluline mõista üht lihtsat asja: me ei ole keha, kellel on hing. Я oleme hing, kellel on keha. Just hing juhib füüsilist keha, annab sellele energiat, täidab seda tervise, heaolu, nooruslikkuse ja iluga siis, kui hingel on ligipääs keha rakkudele. Kui hing kehast lahkub, kaotab keha oma elujõu.

Keha eest hoolitsemise praktikad on tähtsad just sellepärast, et keha on püha kodu hingele. Kui keha eest hoolitsetakse suure õrnuse, austuse ja tähelepanuga, saab hing sellesse pühasse anumasse paremini paikneda. Kõigi selliste praktikate peamine eesmärk on ühenduda oma hingega.

Siin ei ole jutt tingimata keerulistest või rasketest vaimsetest praktikatest. Need võivad muidugi olla erinevad, aga kõige olulisem algab lihtsatest tähelepanuavaldustest oma kehale. Iga füüsiline tegevus võib ühendada meid hingega, kui seda ei tehta automaatselt, vaid täieliku kohalolu ja tunnetusega.

Rahulikult ja mõnuga hommikuteed juua. Märgata hommikusöögi esimese ampsu maitset. Hoida jalgu soojas soolases vees ja tunda, kuidas päeva mured justkui vette voolavad. Kanda kehale kreemi, pöörates õrna tähelepanu igale rakule. Kõik need lihtsad tegevused, mis võtavad väga vähe aega, aitavad kehal ja hingel omavahel paremini kokku saada.

Küsimus ei ole selles, et tuleb lihtsalt teha mõni harjutus, mille keegi on andnud. Küsimus on selles, et tähelepanu tuleb pöörata iseendale. Kui ei ole jõudu mitte ühekski praktikaks, võib lihtsalt tunnetada, kuidas voodipesu puudutab nahka, kuidas padi toetab põske, kui mugav on olla pehmetes riietes või soojades sokkides. Võib märgata seda väikest head tunnet enda sees. Kui ei õnnestu tunda õndsust, siis piisab ka lihtsast mugavuse tundest. See on juba väga hea praktika, sest selline tähelepanu kutsub hinge energiat rohkem ellu.

Igasuguse sügavama sisemise töö ajal on oluline mõneks ajaks suunata tähelepanu rohkem iseendale, jätta kõrvale liigsed kohustused ja mitte püüda kõike korraga kontrollida. See aeg aitab elada täieliku tähelepanuga iseendale ja harjutada enda kuulamist: kuulata ennast kui elavat hinge selles kehas.

Sellise lähenemise mõju seisneb selles, et tähelepanu tuuakse tagasi lihtsate igapäevaste tegude juurde, mis tugevdavad hinge ja keha sidet. Toetav, inimlik ja pehme suhtumine aitab inimesel õppida ennast kuulama ilma liigse surve ja pingutuseta.

Sama põhimõtet järgivad ka erinevad joogapraktikad, vaimsed praktikad ja idamaiste võitluskunstide praktikad. Paljud neist võivad olla rangemad ja nõudlikumad. Kuid sama ühendust saab luua ka pehmemal viisil: märgata ennast, kuulata oma sisemist seisundit ja küsida endalt, kas mul on praegu oma kehas mugav olla.

Ühel hetkel võib inimene märgata, kui tugevalt need lihtsad tegevused toimivad. Võib tekkida äratundmine, et just väga lihtsad asjad on hakanud elu muutma. Mõistuse jaoks võib see tunduda kummaline või isegi absurdne: kuidas saab jalgade soojendamine, rahulik hingamine või lumehelveste imetlemine aidata siis, kui elus on probleemid töö, suhete või väsimusega? Väliselt võib tunduda, et need tegevused ei lahenda midagi. Aga tegelikult aitavad need väga palju.

Sest ei tööta ainult soolane vesi kui füüsiline aine. Ei tööta ainult käte liigutused, sügavam hingamine või muud mehaanilised tegevused. Töötab armastus, mille inimene suunab oma südamest oma keha rakkudesse. Armastus lubab hingel kehasse rohkem kohal tulla. Kui hing on kehas rohkem kohal, hakkab inimene tundma vähem ärritust, kiirustamist, väsimust, viha ja rahulolematust. Selle asemel hakkab temast kiirgama soojust. Ja see soojus muudab elus väga palju.

Alguses võivad need hetked olla väga lühikesed, justkui peenike katkendlik joon. Hiljem, kui enese eest hoolitsemine muutub harjumuseks, muutuvad need perioodid pikemaks. Lõpuks saabub hetk, kus inimene tunneb end tasakaalus juba pikemat aega ja langeb endisesse hingest lahus olemise seisundisse ainult vahel. Kui jätta kõrvale pidev arutlemine, hinnangud ja seletused, isegi kui need tunduvad targad ja täpsed, ning lubada endal tunda õrnust ilma põhjuseta, ühendume lõpmatu energia ja elujõu allikaga enda sees. Seetõttu tasub õppida kiiresti kõrvale jätma mõtted ja hinnangud hetkel, kui välises maailmas tekib ebamugavus. Selle asemel saab tähelepanu suunata õrnalt kehasse, siia ja praegussse hetke. Kuidas keha praegu toolil istub? Kuidas õhk praegu sisse ja välja liiihub? Kuidas on olla oma kehas just praegu? Kehas kohal olemise hetkes võib peituda väljapääs igast elulisest olukorrast.

Kui tekib kiiurstamine, pinge või ärritus, ei pea alati kohe mõistusega analüüsima, miks see tekkis ja mida sellega teha. Mõnikord piisab sellest, kui küsida endalt: kuidas ma ennast praegu kehas tunnen? Kas mul на mugav? Mida ma saan teha, et mul oleks praegu veidi parem? Võib-olla on vaja kaela lõdvestada, käsi soojendada, sügavamalt hingata, õlad sirutada, hetkeks vaikuses olla või lihtsalt keha asendit muuta. Sageli selgub, et ärtuse või rahulolematusega kaasneb mingi kehaline ebamugavus. Kui seda märgata ja leevendada, võib ka sisemine pinge väga kiiresti väheneda. Mõistusel võib olla raske seda mõista, aga keha annab meile pidevalt märku: pööra mulle tähelepanu.

Kõik kehalised praktikad on omamoodi puhastus, hoolitsus ja õrn tähelepanu hingele. Keha eest hoolitsetakse ju iga päev: pestakse nägu, puhastatakse hambaid, pestakse juukseid. Aga samamoodi vajab hoolt ka hing. Selleks saab end maandada, rahulikult hingata, hoida jalgu soolases vees, saata oma sisemistele organitele tänulikkust ja õrnust, tänada oma käsi selle eest, et nad on olemas. Смотрите на lihtne igapäevane miinimum, mis aitab hingel kehas mugavamalt olla. Oluline ei ole teha kõike täiuslikult. Oluline on teha seda armastusega. Iga väike teadlik hetk, kus inimene märkab oma keha ja kohtleb seda hellalt, loob silla hinge juurde.

Kui pingelises olukorras õnnestub kasvõi hetkeks peatuda ja minna tagasi keha aistingutesse, võib sisemine seisund kiiresti muutuda. Lõhn, puudutus, hingamine, soe jook, pehme kangas naha vastas või rahulik liigutus võivad aidata liikuda ärritusest rahusse. Kui inimene jõuab tagasi rahusse, muutub ka tema suhtumine teistesse pehmemaks ja soojemaks. Selline oskus avaneb igapäevase tänuliku tähelepanu kaudu elu väikestele asjadele. Just siis tekib stressiolukorras võimalus valida mitte vana automaatne reaktsioon, vaid rahu, kohalolu ja armastus enda sees.