Iga inimese elus võib olla kaks reaalsust. Üks reaalsusilmneb selles, kuidas ta aktsepteerib iseennast, oma elu, oma maailma, erinevaid olukordi, sealhulgas negatiivseid. Teine reaalsus on siis, kui inimene ei aktsepteeri kõike, mida elu talle annab, see tähendab, et ta on ohvri, võitleja või päästja seisundis-rollis, kes üritab kogu maailma ümber kujundada. Lõpptulemusena omab inimene esimeses olukorras loovat mõtteviisi, tänu millele ta mõistab toimuvaidsündmusi, saab aru nende sündmuste ja seisundite tegelikest põhjustest ja mõistab nendega seotud tähendust. Sellises mõtteviisis läbib peen niit, ehk teadmine, mis seisneb järgmises – juhtub ainult see, mis peaks juhtuma ja igal hetkel toimub inimese jaoks parim arenguvõimalus. Inimene mõistab seda kõike ja võtab selle tänulikult vastu.

Teises, enamikule inimestele omases reaalsuses ei ole inimene tavaliselt valmis võtma vastutust, ega soovi midagi uut õppida, seetõttu kogub ta endale teiste probleeme, tundeid ja seisundeid, ning töötleb neid oma elus, mis teda hirmutab ja samal ajal ei tekita mingit usaldust. Eitamisele rajatud mõtteviis soodustab seda, et inimene lükkab oma elu edasi, ta lihtsalt ei ela oma elu, vaid eksisteerib või üritab välja elada selles ebasõbralikus ja ohtlikus maailmas.

Selleks, et alustada oma elu elamist ja minna loovasse reaalsusesse, on oluline võtta minimaalselt vastutust kellegi teise elu eest, osata jääda iseendaks igas olukorras, mitte võrrelda ennast kellegagi, teadvustada oma vastutust oma elu eest ja usaldada ennast ning oma eluteed. Kui midagi selles elus juhtub, tähendab see, et see on vajalik, et just selles konkreetses hetkes peab see nii olema. Just selline suhtumine elusse laeb energiaga ja annab jõudu selle teekonna läbimiseks, mille hing on valinud.