Emotsioonide puudus ja tundetus.
Oma vaimse arengu teel me läbime sellise etapi, kui sinu emotsioonid vaibuvad, kui sa oled nagu tundetu. Transformatsiooni ajal sellised seisundid on võimalikud, nii sa kohaned enda uute sisemise seisunditega, mis tunduvad imelikuna ja sa ei oska seda selgitada ja võivad tekkida mõtted, et elu on kaotanud oma maitse. Emotsioonideta seisund on see, kui sinul on tasakaalustatud emotsionaalne taust. Sa oled rohkem sisemiselt tasakaalus. Väljastpoolt vaadates võib keegi arvata, et oled ükskõikne, sest sinu reaktsioonid nagu polegi emotsionaalselt värvitud. See tuleneb sellest, et meie ühiskonnas on normaalne, et inimene reageerib emotsionaalselt välistele sündmustele. Sind solvatakse – sa vihastad, juhtus tragöödia sa nutad, sinu sugulastega või sõpradega juhtus midagi – sinul on neist kahju.
Varem arvati, et kaastunnet tuleb väljendada väliselt: kurbuse, kannatuste, mõnikord isegi naudingutest ilmajäämise, rõõmu kaotamise kaudu, me ei lubanud endale tunda muud, kui teised nutavad ja kannatavad. Tundetus on ametlike allikate järgi vaimne tuimus, kaastunde puudumine. On inimesi, kes kõigest südamest ei suuda tundeid tunda. Aga see on pigem nende loomulik looduslik puudus.
Vaimne areng seevastu eeldab tundlikkuse ja sügavate tunnete arendamist. Sa läbid etappi, kus sa liigud emotsioonidest tunnete tasandile. See on tundmatuse vastupidine polaarsus. Muutused emotsionaalses seisundis on vaimse kasvu protsessis vältimatud, kui sa rakendad elus saadud praktikaid ja teadmisi igapäevastes olukordades. Sa õpid tasakaalustama oma sisemist seisundit, töötad trigeritega ja sinu reaktsioonid muutuvad. Emotsiooni torm asendub sügava tunnetusega, sa hakkad tundma, kuid sügavamalt. Tunded ei võrdu emotsioonidega. Tunded ei pruugi ilmneda nii eredalt kui emotsioonid. Sa ei vihastu enam nii kergesti. Te võid reageerida kellegi “rünnaule” rahulikult, samas kui varem oleksid endast välja läinud ja plahvatanud. Ja selle tõttu võivad teised inimesed sind süüdistada tundmatuses. Kui varem oleksid reageerinud traagilisele loole tavapärase reaktsiooniga: “Oh, ei! Kuidas on võimalik!” koos kõige sellega kaasnevaga, siis nüüd sa tunned kaasa sügavamal tasandil. Oled kaastundlik ja mõistad, kuidas inimene tunneb ja oled valmis teda toetama. Väliselt ei pruugi see olla nähtav ja sa riskid, et sind mõistetakse valesti.
Vikipeedia seletab, et ükskõiksus on passiivne suhtumine keskkonda ja toimuvasse, karmus kellegi suhtes. Kas inimest, kellel on avatud süda, kes aktsepteerib ja austab teisi inimesi, isegi kui sa neid ei mõista, on võimalik nimetada ükskõikseks? Asjaolu või sündmus ei viska sind negatiivsusesse, et tekita sinus meelepaha, ei tee apaatseks ja ükskõikseks. Sa jääd tasakaalu teades, et ainult sellises seisundis saad leida väljapääsu või asju lahendada, aidata inimest konkreetsete tegevustega või vähemalt lihtsalt toetada. Samal ajal on sinu tunded üleval, nad pole kuskile kadunud. Oma tunnete äratundmiseks hoia oma süda avatud. Nii sa ei eksi kunagi selles, mida tõeliselt tunned. Ütle endale nii: “Ma tunnen rahu, tunnen soojust, olen tänulik”. Et, sinu lähedastel oleks lihtsam sind mõista, räägi neile oma tunnetest. Näita oma tundeid nii palju kui võimalik.