Iga rahulolematuse iseendaga aluseks on võrdlemine. Me arvame, et pole piisavalt saledad, edukad või energilised, sest võrdleme end nendega, kes meie arvates on saledamad, edukamad ja energilisemad. Me peame end tihti ebapädevaks, ebakindlaks, arvame, et ei oska esineda, pole kellelegi vajalikud, pole ideaalsed emad ega head perenaised. Tahame kõike jõuda, aga ei jõua, tahame karjääris kasvada, aga ei kasva. Tahame olla ilusamad, aga tunneme, et ei vasta standarditele.

Seda loetelu võiks jätkata, kuid kõige olulisem on siin pidev võrdlemine ja keskendumine iseendale. Paradoksaalsel kombel on inimene, kes end pidevalt kritiseerib ja tunneb end ohvrina, tegelikult väga keskendunud iseendale – mõtleb ainult sellele, kuidas ta välja näeb, kes ta on ja kas ta vastab mingile (tihti ühiskonna poolt seatud) ideaalile. Selline pidev enesehindamine ja võrdlemine ei lase märgata maailma ilu ega tunda rõõmu elust.

Aga igaüks meist on ainulaadne. Meis kõigis on jumalik säde, mis teeb meist kordumatu inimese. Me sünnime kindlasse perekonda ja suguvõssa, et läbida oma õppetunnid. Igas suguvõsas on omad tugevused ja nõrkused, omad traditsioonid ja väärtused, millele saame toetuda. Varem elasid inimesed oma kastides ja arendasid välja erinevaid omadusi – kes töökust, kes loovust, kes suhtlemisoskust või stressitaluvust. Igaühel oli oma roll ja kehaehitus, mis sobis tema ülesannetega.

Aja jooksul on kõik segunenud ja nüüd sünnivad väga erinevad inimesed väga erinevatesse peredesse. Näiteks võib põllumeeste perre sündida kunstnik, kellel pole füüsilist vastupidavust ega tugevat sidet maaga, kuid on hoopis tundlikum ja loomingulisem. Selline inimene ei saa olla põllumees või sõdur, vaid tema tee on teistsugune.

Enamik meist on sündinud peredesse, kus väärtustatakse ellujäämist ja praktilisust, kuid meie tõeline olemus võib olla hoopis tundlikum ja loomingulisem. Paljud kannatavad, sest tunnevad, et nad pole nii “paksunahalised” ega suuda end jõuga läbi suruda, nagu nende sugulased või kolleegid. Kuid ka nemad võivad saavutada elus kõike – karjääri, pere, heaolu – lihtsalt teistmoodi, järgides oma südant.

Kui võrrelda mikroskoopi ja äratuskella – need on täiesti erinevad tööriistad, mõlemal on oma eesmärk ja mõlemad on vajalikud. Pole mõtet võrrelda, kumb on parem, nagu pole mõtet võrrelda ka inimesi omavahel.

Seal, kus on võrdlemine, pole ruumi unikaalsusele. Kui sa võrdled end kellegi teisega, nihkub su tähelepanu sinult endalt teistele. Aga sina oled ainulaadne, sul on oma värvid, lõhnad, kogemused ja ainult sinu sees kõlab see kordumatu noot. Kui sa laulad või teed midagi südamest, pole oluline, kuidas teised hindavad – oluline on, et see tuleb sinust ja teeb sind õnnelikuks.

See hetk, kui sinus sünnib midagi, mida sa ise võib-olla ei pea väärtuslikuks, aga tahad seda teha lihtsalt rõõmu pärast, ilma teiste arvamust arvestamata – see ongi sinu unikaalsuse avaldumine, sinu tõelise “mina” kõla. Soovin sulle, et julgeksid olla sina ise ja elada oma ainulaadsust rõõmuga!