On mõned ekslikud uskumused mis viivad selleni et inimene vajub justkui lõputusse võlatsüklisse. Näiteks üsna levinud seisund on oskamatus vastu võtta. See rikub ära energia tasakaalu seaduse mille järgi inimene saab vastu samas mahus kui annab.

Sellisel juhul ei ole võlg tegelikult rahast. Sügaval all on sisemine keeld vastu võtta abi armastust hoolt tähelepanu ja toetust. Inimene kes ei oska võtta maksab alati üle. See seisund tuleb sageli lapsepõlvest kus täiskasvanud näitasid et võtta on ohtlik sest sinu palvele reageeriti ärritusega anti raskelt koos süüdistuste või etteheidetega.

See uskumus kinnistus veelgi kui said kogemuse et armastus ei ole kingitus vaid teene mille peab välja teenima või ära tasuma. Siis küpses sinu sees mõte et parem on mitte paluda ja saada ise hakkama kui hiljem maksta oma vabadusega. Selline lähenemine viib selleni et inimesest saab mugav mitte elus inimene tal tuleb alati esimesena anda.

Nii hakkadki nõustuma siis kui tegelikult ei taha aitama siis kui jõudu ei ole sest tekib sisemine sund olla kasulik et ainult mitte ära tõugata. Mida rohkem sa annad seda vähem jääb sinu ellu ruumi kus sa võid lihtsalt olla.

Sisemine keeld vastuvõtmisele on tegelikult keeld lähedusele. Sest vastu võtta tähendab muutuda haavatavaks näidata oma vajadust ja puudust avaneda võtta riski et sind ei kuulata või lükatakse kõrvale. Nii käivitub sisemine kaitse valu eest mis kaasneb puudumise ja hülgamisega ja sinu enda elus kohal olemine läheb justkui keelualasse.

Võlg on sümbol sellest et elu elatakse ilma sisemiste toetuspunktideta.
Võlg on tasu õiguse eest olemas olla ja iseendana elada.

Kui inimene ei pea ennast piisavalt väärtuslikuks proovib ta seda väärtust tõestada tegude kulutuste kinkide ja ülemäärase pingutamise kaudu. Sul on tunne et pead kogu aeg maailmale tõestama et oled tubli hea et pingutad ja et väärid olla sina ise.

Aga see kes üritab oma väärtust välja teenida muutub iseenda ees võlglaseks. Ta lükkab enda ja oma elu tagaplaanile loobub oma tõelistest tunnetest ja seisunditest ning tegelikult loobub nii ka oma elust.

Hirm sõltuvuse ees viib paradoksaalselt veelgi suuremasse sõltuvusse. Sa ei küsi abi vaid võtad uue laenu. Sa lükkad toetuse eemale ja kannad kõik üksi ning jälle ja jälle vajad raha väljastpoolt. Põgenedes sõltuvuse eest inimestest muutud sõltuvaks pankadest.

Kui leiad endas jõu oma soovidest ja vajadustest rääkida kui ei karda olla teistest sõltuv kui lubad endal vastu võtta seda mis ise su kätte tuleb siis näitab see et oskad oma piire seada. Nii lubad endal olla kontaktis nii iseendaga kui oma maailmaga.

Küpsuse märk ei ole mõte et saan kõigega ise hakkama vaid arusaamine et mul on abi vaja ja ma võin seda vastu võtta ilma häbi ja süümepiinadeta. Siis taastub tasakaal andmise ja vastuvõtmise vahel sest liiga kaua oled elanud selles rollis kes annab kõik ära peaasi et teda ei jäetaks maha.

Oskus vastu võtta lõikab läbi vajaduse anda rohkem kui sul tegelikult on. Võlg ei räägi summadest vaid sisemisest keelust vastu võtta seal kus enda jõudu on üle hinnatud kus on ainult etteheited ja enda viimaste jõuvarude välja pigistamine et keegi märkaks näeks ega jätaks maha. Oluline on õppida vastu võtma armastust toetust ja abi sest see on palju lihtsam kui hoida üleval kõikevõimsa ja kõiki aitava inimese kuvandit kes aitab kõiki peale iseenda.