Paljud küsivad endalt: „Kas ma olen vanematest eraldunud?“

Seda on üsna lihtne kindlaks teha. Kui sinu sisemine seisund sõltub sellest, mida vanemad ütlevad või teevad, siis on vara rääkida eraldumisest. Kui sind väga puudutavad vanemate sõnad ja ootused ning sa kulutad aega ja energiat nende õigustamiseks või vastupidi – protestimiseks, siis oled sa endiselt väike laps, kes ei vastuta oma tunnete eest. Kui oled liigselt haaratud vanemate probleemide lahendamisse, mida nad tegelikult suudaksid ise lahendada, ja teed seda enda arvelt, alludes manipuleerimisele, siis on aeg mõelda eraldumisele, et elada oma elu ja teha iseenda otsuseid.

Kõik see võib juhtuda ka täiskasvanud, edukal inimesel, kellel on pere ja lapsed, kui mingi osa temast pole vanematest veel eraldunud ega ole valmis vastutama oma elu eest. Sellisel juhul võib inimene projitseerida vanema kuju oma abikaasale või partnerile ja nii taaselustada oma perekondlikke mustreid (sageli alateadlikult). Loomulikult ei saa selliseid suhteid õnnelikeks nimetada, sest inimesed alles õpivad nendes täiskasvanuks olemist, olles sisimas siiski haavatud lapsed.

Keerulised suhted rahaga võivad samuti viidata läbimata eraldumisprotsessile. Raha on ju sinu suhete tulemus iseendaga, peegeldus sinu enesehinnangust ja võimest ühiskonnas toime tulla, vajalikke sidemeid luua ja hoida. Kui sa pingutad kõigest väest, aga raha ei tule, tasub mõelda: mida sa kardad? Millist vastutust väldid? Mida sa ei taha oma ellu lasta nii väga, et eelistad taluda rahapuudusega seotud ebamugavust?

Üldiselt võib öelda, et eraldumine on toimunud siis, kui inimesel on edukas kogemus isiklikes suhetes (kassidega ei loe); töö või tegevus, mis võimaldab iseendale toetuda ja mitte kellestki sõltuda; ning ühiskondlikud sidemed, mis tagavad inimesele stabiilsuse ja on omamoodi sotsiaalne kapital.