Väljumine ohvri rollist
Ma saan taas küsimusi selle kohta, kuidas hoolitseda enda ja oma elujõu eest ajal, mil tuleb hoolitseda lähedaste eest ja täita oma tööülesandeid. Paljud inimesed ajavad segamini südametunnistuse ja kohustuse. Südametunnistus (eesti keeles ka “kaas-teadmine”) on sinu hinge hääl, samas kui kohustus on justkui lipp, mille all sa kuuled oma mõistuse häält ja tunned, et pead tegema teatud tegusid, ohverdama ennast, oma vajadusi ja huve kellegi või millegi nimel.
Olen kunagi rääkinud sõna “ohver” mitmetähenduslikkusest. Algupäraselt tähendas ohver tänuavaldust jumalatele – tänu elu ja heaolu eest. Kuid inimkonna ajalugu arenes hirmu ja surma ähvarduse all, mistõttu muutus “ohver” jumalatele (ja mitte ainult) justkui lunarahaks, et midagi halba ei juhtuks. Pole ime, et armastuse kingitus muutus kaotuse valuks, näiteks: “Ma ohverdasin kõik teie nimel!”