Austria psühhiaater, psühholoog, filosoof ja endine koonduslaagri vang Viktor Frankl kirjutas kohanemisstrateegiatest vangistuses olemise tingimustes, kirjeldades kolme inimeste kategooriat ja nende ellujäämist kriisis. Esimesena murdusid need, kes uskusid, et homme kõik möödub ja saab paremaks. Aga “tormipilv” ei lahkunud … ja need inimesed olid oma  ootuste pantvangid. Miski ei murra inimesi nii palju kui pettunud ootused. Enesehävitamine algas lumepallina.

Teised ütlesid, et midagi ei muutu, see on lõpp ja nad ei elanud, vaid valmistusid surema…

Kolmandas rühmas inimesed isegi olles vangistuses tegid oma tööd, otsisid ja leidsid elu mõtte, mis seisneb “elamises, mitte ellujäämises”… ja elujõud täitis neid.

Õpime olema vabad kogu elu, sest vabadus on valik ja seda tuleb teha igapäevaselt. Vabadus pole tulemus, see on enese ja ümbritseva maailma aktsepteerimise protsess.

Vabaduse tunnetamiseks on vaja lootust, mõistmist, et kannatus, isegi kõige raskem, on ajutine nähtus, millel on algus ja lõpp. See ei ole usutunde, veendumuse, et homme kõik on teisiti. Lootus võimaldab meil elada mitte minevikus, vaid olevikus ja avada sisemiste vanglate uksed… Me ei saa minevikus toimunut muuta. Kuid me saame oma suhtumist sellesuhtes muuta. Mäletada ja austada ei tähenda igaveseks minevikus kinni jäämist. Me ei muutu, kuni ise pole muutusteks valmis, midagi liikuma ei hakka nii kaua kui sa ise endale ei ütle, et nüüd hakkad tegutsema teisiti, öeldes ühel hetkel: “Stopp! Nüüd saab olema teisiti.”

Muutused algavad siis, kui vabaneme vananenud harjumustest ja mustritest ning mõnikord ka inimestest. Sellega me ei  loobu sellest mida rohkem ei vaja, vaid asendame selle tervisliku ja konstruktiivsega. Õpime mõistma oma tundeid ja vajadusi. Kutsudes oma tunded oma ellu, otsustame, kui kaua me neid hoiame. Peites enda sügavusse solvumist, viha, hirmu, süüd, häbi… sulgeme end kirglikkuse, rõõmu, naudingu eest…Kui me muudame oma elu, ei muutu me uueks inimeseks. Me leiame iseennast, visates kõrvale kantavad maskid ja rüüd. Vabaduse peamine võti on saada selleks, kes me tegelikult oleme.

Muidugi võid öelda: “kirjutada on lihtne. Aga kuidas alustada?”

Keegi peab kukkums, et koguda kogu oma jõud ja alustada tõusu ja keegi teeb seda mõnel muul viisil… Igatahes tekib küsimus: Mis edasi?

Tühjus, nagu lämbumine, kaob siis, kui sa endale vastad küsimustele:

Kui ma pole iseendale, siis kes on minu jaoks?

Kui olen ainult iendale, siis milleks ma olen?

Kui mitte mina, siis kes?

Kui mitte praegu, siis millal?

Vastused täidavad tekkinud tühimiku, vaakumi ja annavad jõudu, et toime tulla eksistentsiaalse kriisiga, mis on täna paljudel ja kaasneb ärkamise protsessiga.

Ja siin on kasulik küsida endalt järgmised küsimused:

Mida annab mulle valgus?

Mis sütitab, annab hinge elu?

Kust leida jõudu, et “valgus sisse lülitada”?

Kust leida jõudu, et tulla toime nõrkusega?

Kuidas end toetada:

Leia ja arenda huvi, soove, tahtmist – see on elujõud, tugevda uskumust, et saad elu ise enda järgi seada, mõista oma tundeid kui vajaduste näitajaid, võta ise otsuseid vastu. Mitte otsustada tähendab teadlikult loobuda vabadusest. Sinu elu on sinu valik ja see valik on alati austust väärt.