Kui vabanete vana reaalsuse energiast, toob Universum asemele uue. Tühjaks jäänud väli täitub alati uue sagedusega. Sul on teadlik võime valida, millise sageduse valid.

Sinu sisemine valgus laieneb. Selle ärkamise ajal ümbritseb sind nii inimlik kui ka vaimne tugi. Sinu süda avaneb, et vastu võtta rohkem armastust – ja sa suunad seda ennekõike endale.

Eraldus (mitteklammerdumine) ei ole armastuse puudus, vaid vabadus lasta elul kulgeda, sidumata oma rahu tulemusega.

Tee võib olla katsumus, kuid iga katsumus tõestab, et oled tugevam kui varem.

Sinu hing kannab valgust, mida ükski pimedus ei suuda kustutada. See pole lülitatav lamp – see valgus oli sinus enne siia sündimist. See on sinu tõde, jõud ja jumalik säde. Oled valgusest: avad loomulikult varjus peituva. See särab sinu energiast, kiirgab sinu armastavatest tegudest ja helendab vaikselt, sest selle allikas on Jumalik Armastus. Hinge valgus pole habras – see on vankumatu, juhib sind tormides ja innustab neid, kes on veel otsimas.

Ülestõusmise ajal tuleb hetki, mil elu justkui ütleb: “Paanitse.” Tähtajad lähenevad, surve kasvab, ebakindlus on suur. Ometi hing teab rahu. Keha on rahulik, vaim on tasane. Usalda seda, mida keha tunneb.

Sa puhastad vanu takistusi, mis segasid külluse vastuvõtmist. Sisened (või juba oled) intensiivsesse isikliku ja vaimse kasvu perioodi. See tähendab liikumist oma saatuse suunas, sisemise pimeduse – hirmu, kahtluse, leina – hajutamist, et terveneda ja vabaks saada ning lubada unistustel kehastuda. Sulle näidatakse, et on aeg lahti lasta, kõrvale heita valed kujutlused ja usaldada seda, mis praegu sünnib.

Ole õrn kõige suhtes, mis su sees on vielä valus ja poolik. Vahemaa tänase valu ja homse tervenemise vahel on püha maa.

Vaikus enne taassündi: miks “eimiski” on tihti muutumise viimane faas. Pärast närvisüsteemi kurnatust saabub seisak: pole motivatsiooni, kirge ega selget suunda. See tundub nagu sisemine “surm” – ja see ongi vana mina lõpp.

See on loobumine vooluga kaasajooksmise sundusest, valedest identiteetidest ja “minast”, mis töötas adrenaliinil. Oled vahepealses ruumis. Jung nimetas seda “rasedaks tühjuseks”: psüühika võtab energia vanast vormist enne, kui valab selle uude.

Kaasaegne maailm peab seda ekslikult stagnatsiooniks, kuid iga metamorfoos vajab kookonit. Röövik ei rutta välja pooleldi – ta täielikult lahustub, usaldades koodi, mis on tema rakkudes. Nii toimib ka tõusev mina: lubab eimiskil läbi voolata, selgust nõudmata, samal ajal kaaskaasluues ja ümber ehitades.

Paigalolu ei ole puudumine, see on inkubatsioon. Suund naaseb, kuid mitte stressi ja paanika kujul, vaid vaikse sisemise teadmisena, et sa pole kadunud – sa oled muutunud.

Pärast seda etappi on sinu rahu märk usust ja usaldusest: see tähendab, et Jumalik juba tegutseb nähtamatus. Isegi kui see pole lineaarne ega “loogiline”. Kui uus maandub sinu füüsilisse ellu, hakkad tajuma ruumi piiramatust. Pikaajalise piiratuses elamise järel võib see vabadus esialgu hirmutada – see nõuab lisatööd varjuga ja tähelepanelikkust.

Sinu hing on ihaldanud kõrgemat teadvust ja kõrgemate vibratsioonide kogemist füüsilises reaalsuses – see on sinu valgustumistee alus. Tunnusta teel juba saavutatut.

Läbinägelikkus on Hinge silm: see aitab näha nähtava taha, et mitte ajada illusioone tõega segi. Usalda seda, mida Jumalik Looming sulle näitab, lastes kõrgemal tarkusel su samme juhtida.