Vaimses tervendamises on üks paradoks, millest harva otse räägitakse. Inimene jõuab sellesse teekonda siira sooviga aidata. Ta õpib tajuma energiat, tunnetab inimesi, näeb muutusi ja saab kogemusi. Esimesed aastad on sageli kantud inspiratsioonist ja äratundmisest, justkui oleksid leidnud oma koha. Kuid aja möödudes märkavad paljud tervendajad kummalist sisemist nihet. Tööd on rohkem ja oskusi ka, ent koos sellega tulevad väsimus, kahtlused ja sisemine surve. Ning siis hakkab vaikselt kaduma soov näidata oma ainulaadsust ja lubada oma annet täiel jõul nähtavale.

Miks nii juhtub?

Sageli algab see märkamatult sellest, et tervendaja võtab enda kanda liiga palju vastutust. Ta hakkab uskuma, et peab aitama kõiki, isegi siis, kui selle hinnaks on pere aeg või puhkus. Paljud keskenduvad sellele, et kliendil peab tingimata “tulemus” olema ja kui inimesel midagi ei muutu, siis järelikult tegin ma liiga vähe. Nii tekib sõltuvus tulemusest.

Tasapisi hakkab tervendaja klientide lugudesse emotsionaalselt sisse elama. Ta muretseb, mõtleb pärast seansse edasi, proovib protsessi justkui tagant tõugata, eriti siis, kui muutused tulevad aeglaselt.

Pealispinnal näeb see välja nagu empaatia ja siiras hool. Tegelikult võib siin käivituda mehhanism, mida nimetatakse emotsionaalseks sulandumiseks. Piirid muutuvad õhemaks ja võõras lugu hakkab elama sinu sees.

Kui see kordub pikalt ja regulaarselt, võib lisanduda veel üks nähtus, mida nimetatakse vikaarseks traumatiseerumiseks. See on seisund, kus inimene hakkab ajapikku kogema teiste valu nagu omaenda oma. Emotsionaalne taust muutub, energia langeb ja sisemine pinge koguneb.

Just siin hakkavad paljud tervendajad endas kahtlema. Mõni mõtleb isegi, kas oleks parem praktika lõpetada.

Aga tegelik probleem ei ole enamasti võimete või teadmiste puudus. Päris tuum on selles, et iga tervendaja jõuab varem või hiljem etappi, mida võiks nimetada üleminekuks professionaalsesse küpsusesse. Selles etapis on vaja õppida mõned olulised oskused
lõpetada sõltumine tulemusest
mitte võtta vastutust teise inimese elu eest
hoida empaatiat, kaotamata piire
töötada sügavalt, end samal ajal tühjaks kulutamata

Huvitaval kombel on psühholoogias olemaas mõiste haavatud tervendaja. See kirjeldab hetke, mil inimene aitab teisi läbi omaenda valu või isikliku kogemuse. See võib anda sügavama mõistmise, kuid samal ajal teeb tervendaja vastuvõtlikumaks emotsionaalsele sulandumisele.

Küpsesse positsiooni jõudmine tähendab, et inimene õpib aitama mitte oma haavast, vaid sisemisest stabiilsusest. Ta jääb tundlikuks, kuid säilitab selguse. Ja abi ei sünni enam pingutusest, vaid loomise seisundist, kus kohalolek ise kannab ja toetab.