Elu uues reaalsuses eeldab ainult elamist Jumaliku Valguse ja Armastuse seisundit. Kuid mis takistab meil elama loojana? Meie vale suhtumine Jumalasse. Meid on nii kaua eemaldatud tõest, me oleme nii harjunud mõttega, et Jumal on kusagil seal… kaugel, et Jumal on keegi tähtis, kes jälgib kõiki ja sind, ning nõuab sinult midagi, mõningaid inimeste poolt väljamõeldud seaduste järgimist. Kui midagi läheb valesti, siis kohe karistatakse. Ja kui sa oled talle kasulik, siis ta hellitab sind. Hirm jumaliku karistuse ees pärast surma, mõiste “paradiis” ja “põrgu” on alati püsinud meie 3D teadvuses ja on endiselt paljude jaoks suuniseks, et mitte ületada “lubatud piire”.

Kuid muidugi, nõustuge, et see inimliku lapsepõlve ja kasvamise periood on olnud meile vajalik. – Selles õppisime ära tundma pimedust ja valgust. Ja meil tekkisid mõisted, kuidas ei tohi elada ja mida ei tohi teha, et me tõepoolest saaksime jõuda Valguse juurde, kus pole vägivalda, tapmisi, lahkuminekut, ahnust, iha, südametust, viha ja kannatusi. Selle oleme me hästi omandanud tänu religioonidele. Jah, mõned inimesed õpivad ikka veel, seetõttu on kiriku sõna on nende jaoks endiselt oluline, ja nad lähevad sinna ikka ja jälle “pääsemise” pärast. Me peame aktsepteerima fakti, et paljud inimesed õpivad teadvustamist läbi religioonide, kuid ka nemad jõuavad selleni, et religioon on kitsas platvorm edasiseks arenguks.

Kõigel on oma aeg. Ja isegi kiriku teenrid hakkavad mõistma, et tuleb areneda edasi, väljuda vananenud dogmadest. Mõnede kõnedes on juba aimata tõejuppe ja uusi arusaamisi tõest, näiteks suhtuda üksteisesse ja iseendasse tingimusteta armastusega või “Mina olen valgus, mina olen armastus!” Seetõttu tuleb alati suhtuda austusega religioonidesse, sest see on nende vajalik staadium jõudmiseks Valgusse. Mõelge sellele, paljud meist on ka läbinud kõik need etapid ja religioon aitas paljudel meist mitte langeda pimedusse oma ebaküpsete soovide tõttu.

Ja eriline väärtus, mille ma religiooniperioodist kaasa võtsin, on usk inglitesse. Ja arvake, kes mind teadvustamiseni juhatas? – Jah, nemad – mu armastatud Inglid – juhendajad, taevased õpetajad. Kes kuulsid minu palveid minu elu kõige pimedamal perioodil. – Jah, inglid avasid mulle tõe, – juhatasid mind õigele raamatule ja avasid kanali nendega suhtlemiseks… Aga kirikus ei õpetata meid, et ingellik tugi on alati meie kõrval, vastupidi – see on kuskil kaugel ja nende armu tuleb paluda aastaid ning Jumala juurde jõuavad ainult need, kes teda pidevalt teenivad – preestrid. – Meile on määratud ainult madalam tase ja see on isegi pärast surma.

Kui sa hakkad Jumalale palvetama tegelikult sa palvetad endale… Kas pole mitte lihtsam öelda iseendale:Mina Olen! Ja loojana on mul võimalik kõike! Mina – olen oma elu looja ja kavatsen elada imelises maailmas ja edasi areneda. Mul pole lahendamatuid probleeme. Jumal ei ole meie suhtes välisjõud. Ta on seespool.Tegelikult, kui me veel ei olnud inimesed, kui meil ei olnud inimkehasid ja kogemusi kehastumisest materiaalsetesse maailmadesse, olime me lihtsalt hinged – energia, puhas valgus. Olime osa jõust, ilust, armastusest, mida me Jumalaks nimetame. Olime temaga üks tervik ja jääme temaga ikka veel üheks tervikuks. Polnud ja ei ole lahutust – siin sa oled, siin on Jumal.

Ja meil, nagu Jumalalgi, pole algust ega lõppu. Oleme igavesed ja lõpmatud. Lihtsalt nüüd oleme füüsiliste kehade koores, kuid see ei tähenda, et me oleme lihtsalt inimesed. Ei, me oleme samuti üks Jumalik olemus. Ja see, et me hakkasime kehastuma, ei tähenda, et me oleksime oma olemusest eemaldunud ja kaotanud sideme Jumalaga – ta on alati meis ja pole kunagi eemal olnud. Kui me arvame, et Jumal on midagi välispoolist, siis seame me lihtsalt barjääre temaga ja iseendaga. Me ise tegime ta võõraks ja ligipääsmatuks ning meile sisendati, et tema juurde jõudmine on väga raske, et ainult preestrid saavad Jumala kontaktilaengu…Kas pole absurdne elada endast eemal.

Me ei pea teenima Jumala armastust. Kui meie vanemad lapsepõlves ütlesid meile: “Sa pole veel midagi ärateeninud”, siis me alateadlikult kujutasime ka Jumalat range isa rollis. Ja religioonides seostatakse pidevalt Jumala kujutist isa rolliga, sest – parem, et õiglane isa karistab, kui mõni vaenulik karistav jõud. Jumal – Isa – harjusime teda palvetes kutsuma… Tegelikult ei ole Jumal – isa, mitte vanem ei otseses ega ülekantavas tähenduses. Oleme temaga üks tervik. Me koos temaga lõime universumeid, galaktikaid, planeete, päikesi ja me koos mõtlesime välja ja realiseerisime suurejoonelise projekti, mida me nimetame “Elu Maal”.

Seega ei pea me teenima Jumala armastust! See armastus oli, on ja jääb meie juurde, sest me ise oleme olemus – Jumalik Armastus. Jumal ei sea meile ühtegi tingimust oma armastuse saamiseks. – Neid tingimusi lihtsalt pole olemas. Jumal ei ole inimene! Kõige sügavam eelarvamus, mis kindlalt juurdunud meie arusaamades Jumala kujutisest, on see, et ta on tark vana mees taevas, kes karistab ja halastab.

Tegelikult on Jumal lõputu armastav teadvus, kelle osaks me oleme. “Jumal pole inimene, vaid lõpmatu armastuse, valguse, ilu, tõe ja tarkuse lõpmatu meri. Ujuge selles meres ega arvake, et keegi võiks teid karistada. Seal, kus on Jumal, pole karistust ega hukkamõistu. Üldse, kui te seostate seda sõna “Jumal” iidsete jumalate, iidolite, ikoonidega, risti kujutavate skulptuuridega, nimetage teda teisiti – Ühtne Allikas, Lõpmatu Armastus, Kosmiline Tarkus, Absoluut.. See on lähemal kõige olemasoleva mõistele. Oluline on mitte nimi, vaid tunda endas kohaloleva armastava ja tarka jõu tunnetust, mis uutes energiates muutub kättesaadavaks ja ilmneb kõigis inimestes ilma eranditeta.Kes tahab öelda: Mina Olen Jumal! – Nii see on.

Jah, me kõik oleme Jumalad – oma maailma loojad, loomise sõna järgi – looma. – Kõigis meis on see suur imeline jõud, võime – luua! Ja nüüd uutes energiates on see nii loomulik: on aeg hakata elama selles Jumala seisundis – armastuse ja valguse energias ning LOOMISE energias. Kõik algab sinust – Loojast!

Uuel Maal – me elame juba oma Südame Valguses ja oleme juba päästetud. Päästetud sellepärast, et oleme teadvustanud oma ühtsust Jumalaga. Ja nüüd, kasvanuna, oleme vabad looma endale parimat reaalsustValguses, Armastuses, Külluses, Rõõmus – selles on Jumala olemus ja meie Plaan, minu ja sinu Plaan.