Maailm ümberringi muutub kiiresti. Vanad traditsioonid lagunevad, harjumuspärased rollid kaotavad oma jõu ja nende asemele tekivad uued ja harjumatud. Me ei ole enam uue arenguetapi lävel, me oleme juba seal, kus ei ole enam võimalik teeselda ega endale valetada. Meid oleme uues reaalsuses ja paradoks seisneb selles, et me võime olla nii ärritunud, rõõmustada, kui ka huviga kõike jälgida, kuid olenemata meie reaktsioonist, me ise valisime kunagi selle tee ja kehastusime olla Maa peal just sellel ajal.

Sa võisid märgata, et nüüd on sagenenud ootamatud elu purunemised, kaotused, karjääri krahhid või pikaajaliste suhete lagunemised, tühjuse tunne. Need ei ole lihtsalt juhused, need on signaalid, mis kutsuvad üles ärkamisele. Maailm ümberringi muutub kiiresti. Vanad traditsioonid lagunevad, harjumuspärased rollid kaotavad oma jõu ja nende asemele tekivad uued. Aastakümneid oleme harjunud mängima kindlaid rolle: abikaasa, juht, töötaja, tütar, poeg, sõber. Need rollid on edasi antud põlvest põlve, need on kootud ühiskonna endasse, maatriksi sisse. Me püüdsime neid rolle siiralt täita soojuse, armastuse ja tõeliste tunnetega. Ning investeerides nendesse, lahustusime neis kogemata, unustades iseenda ja selle, kes me tegelikult oleme.

Nüüd aga need rollid lagunevad nagu kaardimajake. Oleme silmitsi tühjusega, tundes valu, mis on sarnane iseenda osa kaotamisele. Sest nendes rollides me leidsime tähenduse, toetuse ja kuulumise tunde. Kõik see on ärkamise lahutamatu osa. See on hingepiinade viimane kutsung, meenutades meile, et me ei ole lihtsalt kellegi rollides mängivad inimesed, vaid terviklikud ja iseseisvad isiksused.

Vanad rollid lagunevad lihtsal põhjusel – need ei kuulu meile. Jah, me harjusime nendega, kasvasime nendega, aga me elasime nii, sest see oli nii seatud, nii meile õpetati. Aga kõik see polnud meie, me valetasime iseendale ja et näha oma teed, tasub endale esitada need küsimused: Kas mulle tõesti meeldib minu elu sellise staatusega (naine, mees, selline töötaja, juht, sõber jne)?

Kuidas ma suhtun inimestesse ja elusse?

Mida ma tahan?

Kuhu ma lähen?

Kes ma olen?

Mida ma elust tahan?

Mida ma hindan endas?

Nende küsimuste vastused ongi tee enesetundmisele, oma olemuse mõistmisele. See on elu uuesti läbimõtlemine nullist. See on ärkamine.

Selles ärkamises pole kohta solvumistel, vihale, ärritumistel. Pole soovi naasta vanade dekoratsioonide juurde. See on pigem nagu tõus uuele kõrgusele, kus on näha palju rohkem kui varem. Äratus on tee uude ajastusse ja sageli see pole meeldiv. Miks? Sest sa vabanevad ahelatest ja kõik pettumused viivad lõpuks vabaduseni, iseseisvuseni, tõelise õnne poole. See on tee saada iseendaks. Praegu on aeg ärkamiseks.