Inimkond on liikunud läbi pika tsükli ja jõudnud punkti, kus vana mõtteviis ja vana maailmatunnetus enam ei toimi nii nagu varem. Paljud tunnevad seda sisemise pingena või vajadusena midagi muuta, kuigi ei oska alati selgelt sõnastada mida.

Selle muutuse peamine mõju on teadvuses. Inimene hakkab tajuma rohkem, märkama rohkem ja usaldama oma sisemist tunnetust. Intuitsioon muutub tugevamaks ja elu hakkab justkui rohkem „kokkulangemisi“ tooma. Tekivad olukorrad, kus õiged inimesed ja sündmused ilmuvad õigel ajal.

Koos sellega muutub ka suhe iseendaga. Tekib võimalus sügavamaks kontaktiks oma kehaga. Kui varem tundus, et keha lihtsalt reageerib, siis nüüd võib tekkida tunne, et keha kuulab ja vastab. See ei ole midagi müstilist, vaid loomulik ühendus, mis muutub selgemaks, kui inimene on rahulikum ja teadlikum.

Selle uue seisundi juures on oluline mõista üht lihtsat asja. Mida rahulikum ja rõõmsam on inimene, seda kergemini ta selle muutusega kohaneb. Pinge ja hirm sulgevad, kergus ja rõõm avavad.

Kõige olulisem ei ole keerulised praktikad, vaid lihtsad asjad. Rohkem kohalolu, rohkem usaldust ja rohkem elu nautimist. Just rõõm on see, mis aitab uuel tasandil päriselt avaneda.

See ei ole midagi, mis tuleb väljastpoolt. See on protsess, kus inimene hakkab rohkem olema ühenduses iseendaga ja elu loomuliku vooga.