Aeg, mil partnerlussuhteid loodi peamiselt turvatunde, enesetõestuse, kohustuse, sisemise tühjuse või rollimängude tõttu, on möödas. Tänapäeva partnerlus sünnib elujõu ja sisemise täiuslikkuse ülejäägist. Kui inimesel on endaga hea olla, on ta valmis seda jagama. Kui inimene on õppinud teadlikult valima oma mõtteid ja tundeid ning tunneb end terviklikuna, muutub huvitavaks jagada elu teise samaväärselt täisväärtusliku inimesega. Koos ollakse mitte mugavuse või ellujäämise pärast, vaid selleks, et jagada seda, mida tõeliselt tahetakse jagada.

Nooremale põlvkonnale on see sageli iseenesestmõistetav, kuid neile, kes on kasvanud varasema ajastu uskumustes ja neist välja kasvanud, on oluline rõhutada uue, võrdse ja loova partnerluse põhimõtteid. Varem olid suhted tihedalt seotud ellujäämise, raha, eneseteostuse, eneseväärtuse, soorollide ja muude moonutustega. Suhtesse astudes võeti kaasa ka teise inimese probleemid, illusioonid, sotsiaalsed keerukused ja rollikonfliktid (vanemad, sõbrad, kolleegid, endised pered jne).

Tänapäeval, olles iseenda suhtes teadlik ja iseseisev, teab inimene täpselt, kuidas ta soovib elada ja mida on valmis partneriga jagama ning mida mitte. See määrab ka valiku. Varem kasutati suhteid enesearenguks – partneriga koos olles lihviti oma isiksust. Nüüd on võimalik olla koos, kui mõlemad on juba iseseisvad ja terviklikud. Oluline on mõista, et ka küpses partnerluses esineb erimeelsusi ja kohanemist, sest igaüks toob suhtesse oma elukogemuse. Kuid see protsess erineb oluliselt traditsioonilistest peretülidest.

Inimene, kes tunneb oma väärtust, ei omista teisele halbu kavatsusi, oskab tunnistada ja austada nii enda kui partneri tundeid, suudab oma ressursse ise taastada ning ei aja segamini elulisi prioriteete. Erimeelsused aitavad eemaldada rollimaskid, loobuda omanditundest ja vabastada armastuse voolu kõigest üleliigsest. Vastutuse võtmine oma elu ja meeleolu eest viib vältimatult rollikäitumise stereotüüpidest vabanemiseni ja aususeni iseenda suhtes. Siis kas aktsepteeritakse partnerit siiralt või minnakse lahku.

Uue ajastu partnerluse kaks alustala on sisemine vabadus ja iseseisvus, mis on mõlemale partnerile omased. Ainult see, kes austab ja hindab iseennast, oma aega, huve ja vajadusi, suudab sama teha ka partneri suhtes. Selle tulemusel tekib suhetes uus põhimõte: “mul on hea ja partneril on hea”. See määrab, kus ollakse koos ja kus igaüks tegeleb oma asjadega. Ei ole hinnanguid, et koos tegutsemine tähendab paaris olemist ja eraldi tegutsemine mittevajalikkust. Välised kinnitused ühtsuse kohta ei ole vajalikud. Puuduvad armukadedus, pettumus, hülgamise- või kohustustunne, solvumised ja etteheited.

Sellist suhet ei saa lihtsalt kokku leppida – see peab kasvama seestpoolt, inimestest, kes on õppinud iseendaga harmoonias olema. Ainult iseseisvuse pinnalt saab lubada teisel inimesel elada oma elu ja rõõmustada nii tema iseseisvate saavutuste kui ka ühiste kogemuste üle. Sageli kardetakse, et selline vabadus viib piiride kadumiseni, eriti noorte seas. Tegelikkuses on vastupidi: kui inimesed on koos mitte vajadusest, vaid sügavast hingelisest kokkusobivusest, hindavad nad seda mõistmist väga kõrgelt ega otsi midagi kõrvalt.

Noorem põlvkond elabki juba sellist partnerlust – ilma sõltuvuste, tingimuste, täieliku vabaduse ja vastastikuse austuseta. Näiteks võib üks partner olla paar päeva mägedes, teine külas sõbranna juures, järgmisel päeval aga koos kodu korrastada. Üks eelistab hommikust jooksu, teine õhtust arvutitööd ja hommikul kauem magada. See ei takista neid teineteist igapäevaste väikeste asjade ja tähelepanuga rõõmustamast.

Õnnelikult koos saavad elada need, kes oskavad ka üksi olles elu täiel rinnal nautida. Seetõttu on mõttetu unistada harmoonilisest suhtest, kui puudub harmoonia iseendaga. Neile, kes soovivad “leida partnerit”, soovitan ausalt endalt küsida: kas oled see iseseisev, oma väärtust tundev ja sisemiselt vaba naine, kes on valmis suhtlema samaväärse mehega? Kui tunned, et midagi on puudu, ei saa sa luua parimat võimalikku partnerlust. Kui sa pole iseendaga harmoonias, tõmbad ligi “arendavaid” suhteid, mis sunnivad sind läbi raskuste endaga tegelema. Võib-olla on mõistlikum kõigepealt üksi endaga tööd teha ja alles siis kellegagi kokku sobituda?

Pole vaja karta, et aeg või võimalused lähevad kaotsi. Midagi ei saa kaotsi minna. Elu seadus on lihtne: ela iga hetke tänutundega ja kõik muu laheneb iseenesest. Pole vaja teha erilisi pingutusi, käia spetsiaalsetel üritustel või kursustel, ega “vabastada ruumi” potentsiaalsele partnerile – ruum ise korraldab kõik vastavalt sinu sisemisele seisundile.

Ka maailm vajab teadlikke ja harmoonilisi suhteid, sest sellistes suhetes kõlavad inimesed mitte ainult teineteise, vaid ka maailma jaoks. Kujutle, kuidas kaks teemanti asuvad kõrvuti, igaüks oma pesas, ja valgus, mis neile langeb, peegeldub mõlemalt ning ühineb võimsaks kiirguseks. Sulle sobivaid partnereid on rohkem kui üks – see pole enam see “teine pool”, millest varem unistati. Universum on külluslik ja sa võid resoneerida erinevate hingedega, kui ise elad maailmas hingetasandil, mitte isiksuse programmide kaudu.

Uus arusaam paarisuhtest, perekonnast ja iseendast täidab kiiresti meie ümbrust. Me elame ajastul, kus iga inimene on terviklik, iseseisev ja särav. Üks ei saa teist kompenseerida. Igaühel on oma ühendus hingest jumalani ja kui see on loodud, on võimalik ka uue tüübi partnerlus.