Aasta lõppedes ja uue alguses loodavad paljud inimesed, et järgmine aasta tuleb parem. Et ees ootab vähem raskusi ja probleeme. Mõned elavad oma elu üsna valutult, kuid paljude jaoks näib, et ühe raputuse järel tuleb kohe järgmine ning hingetõmbeaega polegi.

Fakt on see, et kui energiad maailmas kiirenevad ja võimenduvad, muutub elu paljude jaoks ettearvamatumaks nagu seiklusromaanis, täis ootamatuid pöördeid. Mõned inimesed on justkui jõudnud punkti, kus vanad koormad hakkavad lahti hargnema ja nad õpivad oma elu teadlikumalt juhtima. Teised püüavad aga lihtsalt hakkama saada, sest nende ühendus iseenda ja maailmaga on nõrgenenud hirmu, segaduse ja valeinfo tõttu. Selle kokkupõrke tagajärjel kogeme ühiskonnas palju raputusi.

Viimase kümnendi jooksul on üha rohkem proovile pandud traditsioonid ja käitumismustrid, mis on pikka aega eelistanud mehelikku jõudu sageli naiseliku energia arvelt. Selle tagajärjed on valusad: aastakümnete jooksul on toimunud vägivald naiste, laste ja süütute inimeste vastu, mida on vahel varjatud privileegide, staatuse, rikkuse, ideoloogiate ja kuulsuse taha. Veelgi raskemaks teeb olukorra see, kui toimunut pidevalt eitatakse ja esitatakse end süütuna. See ei taasta usaldust pigem õõnestab seda, ning inimesed kaotavad usu õigussüsteemi, valitsuste ja institutsioonide toimimisse, eriti siis, kui vale tundub olevat kaitstud või tähelepanuta jäetud.

Võimuiha ja kontrolli taotlemine ei ole kadunud. Ka uue ajastu muutuste keskel näeme, kuidas mõned püüavad säilitada vana mõju iga hinna eest: hirmutamise, vägivalla, sõdade ja karmide otsuste kaudu. Tekib küsimus: mis saab tavalisest inimesest, kui tundub, et tal pole sellise jõu vastu häält? Kuidas jääda inimeseks ja ellu, kui surve on suur?

Siiski ei tasu meelt heita, sest pealispind ei näita alati kogu tõde. Kui ühed struktuurid sünnivad, teised lagunevad. Kui valgus tugevneb, peab vana sageli enne uue sündi nähtavale tulema — ja see võib tekitada ajutist kaost, enne kui tasakaal taastub. Madalamates tasandites on võimuvõitlus kahjuks tavaline, ja oleks naiivne arvata, et see kaob üleöö. Oluline on aga see, millise pilguga me seda kõike vaatame: kaoses võib olla puhastumine ja võimalus muutuseks.

Kui näha toimuvat mitte ainult hävinguna, vaid ka ümberkujunemisena, muutub kogu vaatenurk. Suured sündmused ei sünni kunagi ilma varjatud motiivideta ning alati ei ole need motiivid lihtsad ega kohe nähtavad. Palju tuleb veel välja, ja mitte kõik, kes midagi “paljastavad”, ei tee seda puhta südamega. Kuid üks on kindel: toimub palju puhastumist ja nihkumist.

Halvim, mida endale sisendada, on täielik jõuetus — tunne, et me ei saa midagi mõjutada. Just praegu on eriti oluline, et need, kes on “uinunud”, ärkaksid, ja need, kes on juba ärkvel, toetaksid teisi nende teekonnal.

Kui on üks asi, mida iga inimene ka sina saab teha ja mis on tugevam kui ükskõik milline valitseja, siis see on otsus saada enda paremaks versiooniks. Lase lahti minevikust ja haavadest, mida see jättis. Leia oma südames jõudu andestada ja terveneda. Ole aus ja truu iseendale, võttes maha kaitsekihid, mis on su tõelist olemust varjanud. Ela armastuse ja aususe, lahkuse ja kaastundega.

See võib tunduda lihtne ja “liiga väike” võrreldes maailmas toimuvaga, kuid see ei ole nii. Kui inimesed valivad teadlikult armastuse, terviklikkuse ja hoolivuse, tekib ruum uueks pehmemaks, õiglasemaks ja elusamaks maailmaks, nii sinu sees kui ka sinu ümber.