Peagi on lähenemas varjutuste koridori periood. Varjutuste koridor on algamas 17.02 kuni 03.03. Paljud tunnevad juba ette, et õhus on rohkem pinget, muutust, sisemist rahutust või vastupidi — kummalist tühjust ja „pausirežiimi”. Selle loo eesmärk on sind rahustada ja selgitada, mis selle aja jooksul tavaliselt toimub, ning kuidas seda perioodi enda kasuks kasutada — nii, et sa ei võitleks protsessiga, vaid liiguksid sellega koos targalt ja pehmelt.

Mis on „ussiauk” või „krõbinora” vaimses töös?

Teaduslikus mõttes on ussiauk hüpoteetiline „otsetee” ruumis ja ajas: justkui kaks punkti ühendatakse ja liikumine muutub hetkega palju kiiremaks. Vaimses ja energeetilises keeles kasutame seda kujundit selleks, et kirjeldada kiirendatud muutuse akent: perioodi, mil elu pakub võimalust teha suur arenguhüpe ilma, et peaksid kõike läbima vana, aeglase tee kaudu.

Praktikas tähendab see:

• sinu sees ja elus võivad asjad kiiresti ümber paigutuda,
• nähtavale tulevad teemad, mida sa oled edasi lükanud,
• tekivad olukorrad, mis kutsuvad sind lahti laskma vanast identiteedist, rollidest ja harjumustest.

Millal see periood algab ja lõpeb?

Vaimsetes käsitlustes peetakse sageli silmas, et varjutuste koridori energiad hakkavad end „kokku sättima” juba:

• umbes 2 nädalat kuni 1 kuu enne esimest varjutust
  ja rahunevad täielikult:
• umbes 2 nädalat kuni 1 kuu pärast viimast varjutust.

Seega ei ole see ainult „üks päev” või „üks sündmus”. See on terve protsess, millel on oma loogika ja rütm.

Miks mõnel on sel ajal raske?

Üks lihtne reegel: mida kõvemini me hoiame kinni sellest, mis on sisemiselt juba aegunud, seda rohkem on protsessis raputust.

Eriti tugevalt võib see puudutada inimest, kes:

• kardab muutusi ja kontrolli kaotust,
• on jäik oma arusaamades („mina nii ei tee / elu peab olema nii”),
• elab ohvritundes („minuga lihtsalt juhtub”),
• püüab iga hinna eest säilitada vana eluviisi, kuigi hing juba ammu koputab teisele uksele.

Siis võib elu hakata väga selgelt näitama: „see ei kanna enam. tule sealt maha.”
Mitte karistuseks, vaid selleks, et sa ei raiskaks oma elujõudu millelegi, mis on juba läbi.

Mis on selle perioodi kingitus?

Varjutuste koridor (ja see „ussiaugu” kujund) ei tähenda ainult kriisi. See tähendab ka võimalust:

• lõpetada üks vana tsükkel palju kiiremini, kui mõistus planeeris,
• näha selgemalt, kes sa päriselt oled ja mida sa tegelikult tahad,
• puhastada end rollidest ja siltidest, mis pole enam sinu omad,
• jõuda uue alguseni — uue sisemise nägemuseni.

See on nagu lävepakul seismine: vana korrus on selja taga, uus on juba ees. Ainult et uude ruumi astumiseks tuleb korraks muuta oma „sagedust” — oma sisemist seisundit.

Kuidas seda aega kõige paremini läbida? (väga praktiliselt)

Soovitan sul hoida selle perioodi jooksul fookust kolmel asjal.

1) Ära pressi otsuseid jõuga

Kui sa tunned segadust, udu või tühjust, siis see ei tähenda, et sinuga on midagi valesti. Tihti tähendab see, et vana programm on juba lagunemas, aga uus pole veel nähtavale jõudnud.

Selles kohas on parim tarkus:

• tee ära see, mis on lihtne ja selge,
• ära sunni end „välja mõtlema” uut elu,
• lase asjadel natuke küpseda.

2) Lase lahti sellest, mis on aegunud (kasvõi väikeste sammudega)

Küsi endalt õrnalt:

• Millest ma hoian kinni hirmust, mitte armastusest?
• Milline roll väsitab mind?
• Mis on minu elus juba ammu „läbi”, aga ma püüan seda veel elus hoida?

Väga sageli on just siin peidus suurim kergendus.

3) Hoia oma närvisüsteemi ja keha — see on „sild” läbi koridori

Varjutuste ajal on tundlikkus suurem. Seega:

• uni, vesi, soe toit, liikumine,
• vähem infot ja draamat,
• rohkem loodust, vaikust, hingamist.

See ei ole „luksus” — see on vaimne hügieen.

Uus algus tuleb teisel lainel

Pea meeles: uued ideed, uued suunad, uued inimesed või projektid ei pruugi tulla siis, kui sa neid paaniliselt otsid.
Need tulevad tihti siis, kui sa:

• rahuned,
• lõpetad enda sundimise,
• võtad praeguse hetke vastu,
• muutud seesmiselt pehmemaks ja ausamaks.

Sest uus reaalsus „kõlab” teisel sagedusel. Ja sina häälestud sellele mitte pingutamise, vaid kohalolu kaudu.

5 reeglit, mis aitavad sul „ussiaugu“ perioodi kergemalt läbida ja selle energiat maksimaalselt kasutada

Kui me läheme läbi „ussiaugu” — selle kiirendatud muutuse akna — siis elu hakkab kõnelema valjemini. Mitte selleks, et sind hirmutada, vaid selleks, et sind tagasi sinu enda tõe juurde juhatada.
Allpool on viis lihtsat reeglit, mis aitavad sul selle perioodi rahulikult, selgelt ja enda kasuks läbida.

Reegel nr 1. Pane kirja kõik, mis pinnale tõuseb

Kirjuta üles kõik, mida elu sulle näitab:

• läbi lähedaste, tuttavate, juhuslike vestluste,
• läbi sinu enda reaktsioonide, ärrituse, valu, rõõmu, hirmu, inspiratsiooni.

See on väga oluline: ära püüa kõike kohe „peaga” lahti seletada.
Selles perioodis ei ole kõige tähtsam vastus, vaid märkamise ausus.

Ja kui miski sinu sees ütleb: „Ma ei taha seda”, siis küsi endalt rahulikult:
„Mis oleks selle võrdne, aga vastupidine — see, mida ma tegelikult tahan?”
Nii hakkad sa tasapisi häälestuma uuele rajale.

Reegel nr 2. Alusta alati tänulikkusest

Ükskõik, mis olukorda sa satud — alusta tänulikkusest.
Mitte sellepärast, et kõik on „hea”, vaid sellepärast, et tänulikkus on seisund, mis:

• tõstab su sisemist sagedust,
• ühendab sind kõrgema vaatega,
• loob ruumi, kus probleem saab muutuda.

Kui sa püsid rahulolematuses, jääb energia kinni ja asjad ei liigu.
Seepärast: igas segases, konfliktseis või valusas kohas tänan, tänan, tänan — kuni see hakkab seestpoolt pehmenema.

Sa ei pea isegi väliselt midagi suurt tegema. Suurim töö on sees: sa häälestad end ümber.
Tee tänulikkusest endale hommiku- ja õhturutiini osa.

Reegel nr 3. Suuna fookus sellele, mida sa tahad oma elus näha

Selles perioodis on lihtne vajuda katastroofimõtetesse, hirmu ja lahknemisse. Aga ma ütlen sulle otse: sinu fookus on sinu rool.

Küsi endalt väga praktiliselt:

• Kas ma tahan jätkata samas töökohas?
• Kas ma tahan jätkata samadel tingimustel?
• Kui ei — siis millega ma selle asendaksin?
• Millist igapäeva, millist enesetunnet, millist rütmi ma valiksin?

Ja seejärel: ära toida vana hirmupilti. Toida uut suunda.
Valikud teed sina. Igapäevased väikesed teod, mis sind ümber programmeerivad, teed ka sina. Keegi ei saa sinu eest su sisemist fookust hoida.

Kiida end. Toeta end. Rõõmusta end väikeste asjadega. Sa oled selle ära teeninud.
Mine loodusesse. Hinga. Luba endale rõõmu ja harmooniat — alusta kasvõi täna.

Reegel nr 4. Ära reeda ennast: võta end vastu igas seisundis

Usalda ennast. Usalda oma tundeid. Ära häbene seda, mida sa läbi elad.

Selles ajas küsivad paljud: „Mis minuga toimub? Kas minuga on kõik korras?”
Siin on minu vastus vaimse juhendajana: see, mida sa tunned, on osa protsessist.
Ebanormaalne on hoopis see, kui sa hakkad ennast maha tegema ja endale ütlema, et oled „vale”.

Kirjuta endale valmis kaks lauset ja ütle neid igal hommikul — nagu sisemine kokkulepe:

• „Ma austan ja väärtustan seda, mida ma tunnen. Ma võtan ennast selles seisundis vastu.”
• „Iga hetk elan ma läbi enda jaoks parima võimaliku variandi.”

Kui sa ei võta oma seisundit vastu, hakkad sa transformatsioonile vastu seisma. Ja siis see venib, süveneb ja väsitab.
Õpi olema sina ise nii kurvana kui vaprana, nii inspireerituna kui „täitsa madalal”.
Vastuvõtt on kiirtee. Vastupanu on pidur.

Reegel nr 5. Lülita mõistuselt südamele

Selles perioodis on suurim lõks „mõistuse lõputu küsitlemine”: kuidas, miks, milleks?
Need küsimused viivad sind sageli tagasi peasse — sinna, kus elavad hirmud ja piirangud.

Kui sa tahad tõesti kergemalt läbi minna, küsi hoopis:

• „Mida ma praegu tunnen?”
• „Mida mu süda vajab, isegi kui ma veel ei mõista?”

Mida rohkem sa kiirgad südame kvaliteete — hoolivust, pehmust, ausust, armastust — seda kergem on see üleminek. Süda ei anna alati kohe „plaani”. Süda loob kõigepealt suuna.