On olemas selline sõna “tarbimishullus”.

Viimastel aastakümnetel oleme elanud tarbimise ajastul, mil inimesed on ellujäämistasemelt üle läinud pidevale kaupade ostmistele. Reklaam edendab pidevalt soovi kõike osta, sotsiaalmeedias propageeritakse rikkalikku elustiili. Lisaks on tarbimislaenud muutunud kergesti kättesaadavaks, mis võimaldab peaaegu igal soovil teostuda. Tarbimishullus puudutab ka infot, mille küllust võib leida ja alla laadida interneti avarustest.

Olen kindel, et minu lugejat see nii tugevalt ei mõjuta, kuid tarbimiselement on üldiselt meis kõikides olemas.Kui räägime uue ja parema reaalsuse sünnist enda seest, siis üheks selle põhimõtteks on teenimine ja andmine ülejäägist. Lisaks rikub lõputu tarbimine, andmata midagi vastu, kosmilist vastuvõtu ja andmise seadust.

Vaatame, kuidas välja tulla tarbimishullusest, kui oleme sinna sattunud.Mis on tarbimishullus? Mida ma nimetan tarbimishulluseks? Inimene ei saa peatuda, ta lihtsalt ostab ja ostab, isegi kui ta seda tegelikult eivaja. Poodides on turundus ja kaubandus korraldatud nii, et isegi vanemad pensionärid ostavad kõik, mis on riiulil. Osta üks, saa kaks – ja sulle tehakse allahindlust.

Inimene, kes oskab arvutada mõistab, miks talle on vaja kolmandat paari ebavajalike sokke. Ta ostab ühe, toob koju selle, mida vajab ja see on odavam kui need sokid, mis on  allahindlusega – aga need on ju allahindlusega! Tarbimise põhjused on erinevad: keegi üritab täita sisemist tühjust, ostes lõputult toitu või šoppamist, et raha kulutada; keegi eneseteostamiseks ja keegi juhindub puuduse tundest – peab ostma kõike ja rohkem, äkki homme pole midagi.

Tarbimine või mugavustsooni laiendamine? Teisest küljest, mida teadlikumaks me muutume, mida rohkem me end väärtustame, mida rohkem me lubame endale omada, seda rohkem vajadusi meil tekib. Kuid siin tuleb teha vahet kõigi vajaduste ja tarbimise vahel, mis on peale surutud. Kui mäletad varem oli selline süsteem, kui sündis üks laps, anti 2-toaline korter, kui oli kaks last eri sugupooltega, anti 3-toaline. 18 ruutmeetrit inimese kohta. Kui meil on kolmeliikmeline perekond, siis see on 54 ruutmeetrit. Kuid seal ei ole võimalik elada, me pidevalt komistasime teineteise otsa. Aga kui soovid, et oleks mugav, vaatad seda läbi mugavuse prisma, seal ilmuvad täiesti teised nõuded: on vaja teist tualetti, kui on vann siis lisaks oleks hea, et oleks eraldi ruum dušši jaoks, et hommikul, kui kõik tööle tormavad kõikidele oleks ruumi.

Ja kui sinu elus kõik see ilmub, oled seda saavutanud, tähendab oled selleni kasvanud,see on sinu mugavustsoonis, sulle see meeldib, see on mugav. Aga auto vahetamine ainult sellepärast, et naabril on uhkem, see on tarbimine. Või vana iPhone’i asendamine uuega, sest välja tuli uus mudel. Igaüks teeb ise endale need piiritlemised, mis kuulub ühte kategooriasse, mis teise. On normaalne, kui sa kasvad ja samuti kasvab sinu mugavustase, mida sa endale lubad.

Üleminek tarbimiselt andmisele ja teenimisele. Esimene küsimus, mis võib tekkida, on teenimine, ehk keda ja millega? Teenimine kõrgemate eesmärkide nimel, kui sinu kõrgeim prioriteet on elu kogu selle mitmekesisusega, mitte ainult sinu isiklikud kapriisid, egoistlikud soovid ja nii edasi. Miks see on saanud paljudele peamiseks probleemiks, suureks tõkendiks? Sest kriis, mille kaudu paljud inimesed on hakanud läbima, oli seotud just tarbimisega või selle rollimänguga “sina mulle – mina sulle”. See, mis sisuliselt on 3D-maatriksi aluseks. Ja see tuleb juurtega välja tõmmata. See osa sureb, kuid ei taha alla anda, sest proaktiivne enesehoidmine ja enesearendamine ei eelda tarbimist.

Päike ei peegelda kellegi teise valgust, see lihtsalt kiirgab ja valgustab. Ma ei oota, millal mulle öeldakse, mida ma tegema pean, ma võtan initsiatiivi, otsin võimalusi end väljendada. Meie tarbimiskultuur on viimastel aastatel väga tugevasti arenenud, ma ei räägi praegu ainult kaupade, toidu jms tarbimisest.   Igaüks võib oma elus vaadata tarbimise küsimust, mis temaga toimub. Ma ei räägi tasuta alla laetud filmidest, raamatutest, igaühel teist on oma punkt, kus see ilmneb. Meil on praegu selline mitmetasandiline süsteem, mõnikord leiad midagi, millega inimesed pole veel kokku puutunud ja jagad seda. See ongi suhtlemine ja vastastikune vahetus. See on kõige lihtsam asi, millele tuleb tähelepanu pöörata ja see on paljudele tõkkeks. Sest ühelt poolt on ootused, teiselt poolt on peas pilt sellest, kuidas teised peaksid tegutsema, mida nad peaksid tegema, pluss passiivne isiklik seisukoht – istun ja ootan.