Juba 13 aastat olen aidanud inimestel leida tee südame juurde (enne seda leidsin selle ise). Nüüd on aga esile kerkinud palju noori esinejaid, kes räägivad, et elu südame järgi ongi loomulik elu – teistmoodi elada lihtsalt ei saa.

Tõepoolest, inimene ei ole mõistus, inimene on süda. Kuid kui me oleksime proovinud elada südame järgi 40 aastat tagasi, oleks meid lihtsalt “asfalti rullitud”. Sest tollane elu eeldas hoopis teistsuguseid ülesandeid: tuli läbida oma karmalised õppetunnid, sukelduda rollidesse, neist üle saada ja nendega tegeleda. Nüüd on aga lõplikult kätte jõudnud Uus Aeg. Me kõik elame juba uues maailmas. Maailmas, kus elu südame järgi on tõepoolest ainus võimalik variant.

Juba lapsepõlvest peale suunati meid kõiki mõistuse tasandile: mõtle, mida teed; mõtle, kuhu lähed; mõtle, kuidas oleks parem toimida… Sellega lõigati ära ja blokeeriti intuitsiooni ja sisetunde hääl: ma tahan seda, ma tunnen inspiratsiooni just selles…

Mõelge, kuidas käitub väike laps? Ta kisub riided seljast, kui ta ei taha neid kanda. Ta jookseb potilt minema, kui ta ei taha seal istuda. Ta sülitab välja pudru, mida ta ei vaja. Sest ta elab kooskõlas oma kehaga. Aga meie murrame lapsi, et nad oleksid meie sarnased. Mida kuulekam laps, mida “mõistlikum” (mõistuse tasandil), seda kiiremini ta summutab oma sisemise hääle: ta tegeleb ebameeldivate asjadega samamoodi nagu tema vanemad, hoolimata oma tõelistest vajadustest, et olla õige, heakskiidetud jne. Ja siis kasvab temast täiskasvanu, kes on sunnitud otsima seda kaotatud kompassi enda seest, sest elu on tühi ja ükskõikne.

Kuid mõistusega seda kompassi ei leia. Ükskõik kui palju sa loed raamatuid elu edust, headest suhetest, tervisest ja kui palju sa ka ei püüaks teha mõistuse tasandil ainult “õigeid” tegusid, sa ei saavuta heaolu, kuni järgid mõistuse, mitte hinge häält.

Ka mina olin juba lapsepõlvest peale väga kuulekas laps, neiu, noor naine… Ma tegin ainult seda, mida teised minult ootasid. Ja alles hiljem, kui kogu minu mõistuse loodud maailm kokku varises, sain aru, et ma ei kuule ühtegi oma sisemist soovi. Neid lihtsalt ei olnud, minu sees oli tühjus.

Samm-sammult, kogemuste kaudu, liikusin ma iseenda juurde – oma hinge hääle juurde. Läbi oma surematu olemuse teadvustamise, läbi lihtsate kehaliste praktikate, läbi väikeste detailide, mis suunasid tähelepanu kehale, läbi vabanemise mineviku negatiivsetest sidemetest õppisin ma mõistma, mis on minu ja mis mitte, st kuulama oma sisemist häält.

Kuni meil pole oskust seda häält kuulata, kuni mõistus on selle signaali blokeerinud, oleme elus eksinud. Kuid kui me õpime seda uuesti eristama (ja kõik me kuulsime seda lapsena), muutume paratamatult tasakaalukaks kõigis oma reaalsuse valdkondades (rahandus, suhted lastega, tervis, suhtlemine…). Ja see on tõepoolest ainus võimalik tee praegu.

Ma tean, kui keeruline on liikuda mõistusest südamesse. Kuid praegu on maailm ise üles ehitatud nii, et kõik toetab meid valikus loobuda harjumusest elada mõtetes (millest enamik ei ole isegi meie omad) ja saada taas elavaks, mitte programmeeritud rollide täitjaks. Sellel teel aitab meid tähelepanu suunamine keha aistingutele.

Kui märkad oma peas harjumuspärast mõttemöllu, ütle endale: „Stopp!“ – ja keskendu sellele, kuidas lõhnab õhk, milline on puudutusel sinu mugav kampsun, kuidas lehed krabisevad su jalgade all… Kui me lülitume keha aistingutele, kaotab mõttemöll meie üle võimu. Sest kehas viibimine ja tähelepanu elavale loodusele meie ümber aktiveerivad meis tänutunde ja armastuse. Me muutume võimeliseks tajuma hetke ilu ja kogema ühtsust oma hingega.

Mõistus on alati mures kas mineviku või tuleviku pärast, ja see on tema normaalne seisund – ta ongi loodud mängimiseks illusioonide lugudes, mille me ise endale välja mõtleme. Samal ajal toimub Elu hetkes. Ja praegu muutub see paljudele üha ilmsemaks. Kuid nendest illusioonidest välja astuda ei ole lihtne, eriti nende seas, kes jätkavad innukalt mängimist. Seetõttu ongi praktiliste kursuste tõhusus sarnaselt mõtlevate inimeste kogukonnas nii suur. Mõistuse tasandil toimuvate ümbermõtestamiste ühendamine kehaliste praktikate ja toetava, siira suhtlusega avab uksed elule hinge tasandil.

„…ma tundsin ERINEVUST selle vahel, kui ma lihtsalt reageerin sellele, mis minuga elus juhtub, ja selle vahel, kui ma niimoodi, omaenda soovil, teen valiku. Ja ma mõistsin, et SUURIM nauding minu elus tekib just sellistel hetkedel. Kui ma eristan OMA soove ja viin need ellu.

Ja need ei ole NEED hetkelised soovid, mis nii tihti tekivad minus vastusena kellegi nakkavale üleskutsele ja mis välise stiimuli puudumisel ka sama kiiresti kaovad, kui nad ilmusid. Need soovid kasvavad minus enne, kui nad avalduvad. Need soovid ilmuvad minus KOOS kindlusega, et ma SUUDAN, koos JÕU ja ENERGIAGA nende elluviimiseks. Ja ma ei aja neid millegagi segamini. Need on MINU soovid.“ Meie hinge hääl avaldub läbi intuitsiooni, läbi aistingute, läbi tunnete, mis elavad iga meie keha rakukese sees. Me oleme unustanud, kuidas neid signaale vastu võtta, olles muutunud mõistuse pantvangideks. Paradoks: just mõistuse ettekujutused on erinevate emotsionaalsete reaktsioonide põhjuseks, kuid tunded sünnivad südames ja neil on hoopis teistsugune olemus. Tunnete kogemiseks tuleb tasakaalustada emotsioonid, muutes oma elulisi arusaamu.