Olla tundlik inimene, kes tajub ja elab läbi mitte ainult omaenda tundeid ja emotsioone, vaid ka kõigi ümbritsevate inimeste emotsioone kuni füüsiliste aistinguteni kehas, kas see on eriline missioon või karistus? Mingil eluetapil on peaaegu iga tundlik inimene vähemalt korra sellele mõelnud, nagu oleks see karistus. Sest see võib olla väga piinav, kui satud kollektiivi või rahvahulka ja hakkad justkui käsnana endasse imama kõigi kohalviibijate energiat ja emotsionaalset tausta ning tunned seda kogu kehaga. Pärast pidusid või rahvarohkeid kogunemisi tekib sellisel inimesel nii tühjaks tegev väsimus, et see võib lausa jalust maha võtta.

„Ma olen omaette“, „parem põgeneda inimeste eest“, „ma ei suuda olla rahvamassis“, „mul hakkab füüsiliselt halb paljude inimeste kõrval, ka mõnede sugulaste juures“ – see on vaid väike osa mõtetest, mis tundliku inimese peas aeg ajalt keerlevad. Ja on neid, kes päriselt ka põgenevadki linnast välja, maale või väiksemasse kohta ning elavad oma suletumas maailmas, puutudes kokku peamiselt vaid kõige lähedasematega.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.