Olete ammu koos abielus ja teil on kaks last, aga abikaasa laidis armukese. Sellised situatsioonid juhtuvad üsna tihti. See, et te suutsite andestada pärast truuduse reetmist, räägib uskumatust jõust. Aga see, et valu elab endiselt südames – see on täiesti loomulik. Andestamine on otsus. Tervenemine on protsess. Need käivad harva käsikäes.

Proovige näha seda nii: teie pealetükkivad mõtted on nagu okas, mis on välja tõmmatud, aga haav on veel tundlik. See valutab iga mälestuse puudutuse juures. Ülesanne praegu pole keelata endal mõelda (see ainult suurendab pinget), vaid muuta suhtumist nendesse mõtetesse.

Mida saab teha juba täna:

Andke valu jaoks ruumi. Ärge ajage mõtteid jõuga minema. Kui tuleb mälestuste laine, öelge endale: “Jah, mul on endiselt valus. See on normaalne pärast seda, mis juhtus”. Tunnistage tunnet, ilma et toidaksite seda detailsete stsenaariumitega. Lihtsalt: “Oh, jälle see valu. Ma näen sind”. Ja suunake tähelepanu pehmelt millelegi praeguses hetkes: hingamisele, akna taga olevatele helidele, tooli tundele enda all. Ärge võitlege – märkage ja laske lahti.

Eraldage minevik olevikust. Küsige endalt ausalt: mis praegu, selles päevas, selles hetkes, teeb mulle valu? Sageli kannatame mitte reaalsuse, vaid vana filmi kordamise pärast. Kui mehe praegustes tegudes pole usaldamatuse põhjust, tuletage endale meelde: “Siis oli valus. Praegu olen ma turvaliselt. Ma valin vaadata seda, mis on siin ja praegu”.

Leidke “ankur” endas. Truuduse reetmine sageli purustab usku mitte ainult partnerisse, vaid ka endasse. Teie väärtus pole kellegi truuduses. Tuletage meelde: kes olete te lisaks naisele ja emale? Mis teeb teid tugevaks, kirglikuks, elavaks? Naaske oma huvide juurde, olgu need väikesed. See on teie tugi, mis ei sõltu suhetest. Iga päev leidke 15 minutit ainult endale – mitte asjade jaoks, vaid millekski, mis teid täidab.