“Ma ei mõista mis minuga toimub, ma ei taha üldse kirikusse minna. Ootan, millal tekkib sisemine soov, kuid seda pole juba ammu.” “Kirik väga aitas mind varem, aga nüüd ma ei tunne seda tuge, mis on olnud varem. Miks?” Sellised küsimused on võimalikud väga sageli ja need on mitte juhuslikult tekkinud. Usu, religiooniroll ja sisu on muutunud koos meie maailma muutumisega.

Mõned kümned aastad tagasi kui inimesed olid letargilisse unnes, religioon on meid hoidnud ja toetanud. Religioonid on hoolitsenud magava Vaimu eest: et ta ei sureks. Muidugi oli religioonis oma moonutusi, sest kõik religioonid (ära sega seda Jumalaga) – on ka osa duaalsuse mängust, seetõttu oli religioonis sama, mis välismaailmas: ekspluateerimine, manipuleerimine, alandamine, hirmud jne. Aga siiski säilitasid kõik religioonid keerulises duaalsuse maailmas õhukest värske õhu kiirt – Jumaliku Voolu, mis saabus Maale.

Alates 2008. aastast on inimkonna Vaim hakanud ärkama. Kui inimene suudab ise liikuda, hingata, juua, süüa, tegutseda jne, siis kaotavad mõtet kõik keerulised tegevused, mis on suunatud tema elu toetamisele. Just seetõttu on religiooni rituaalsed aspektid praegu lakanud toimimast. Need võivad toimida ainult siis, kui sinaise, Looja, annad neile tähenduse.

Miks paljud jätkavad arvamist, et peavad osalema kõigis usuga seotud rituaalides? Miks nad tunnevad  sisemist ebamugavust, kui ei käi kirikus? Sest minevikust pärineb sotsiaalse hukkamõistu hirm. Meil on olnud sadu aastaid kirik koos riigiga. Need inimesed, kes ei osalenud kiriku stsenaariumites, said alati ühiskonnalt takistusi. Ära sega kokku osalemist kirikurituaalides ja tõelist usku.  Need on kaks suurt erinevust. Suurem osa inimestest peidavad rituaalide taha tõelist ausust iseenda suhtes. Igal usul on sisu ja välised tavad. Välised tavad kaotavad mõtte, kui sisu puudub. Siis pole mõtet välisel rituaalil, sest seda tehakse tavaliselt ainult hirmust – kui ma seda ei tee, mind peavad halvaks inimesed ja Jumal. Ma tegin kõik need ilusad teod ja nüüd loodan saada toetust. Muud motivatsiooni tavaliselt pole.

Nüüd pole tähtsad rituaalsed tegevused, vaid see, kui õnnelik sa hetkel oled. Kui palju sa jagad õnne südamest, sama palju saad vastu ka Jumalalt. Seega pole rituaalne osa oluline. Just seetõttu ei paku religioonid paljudele inimestele praegu vaimset ressurssi. Sest ajad on muutunud. Nüüd on aeg mitte kirikul aidata sind, vaid siul aidata kirikut. Kuidas? Kirikutes on alati toimunud energiate vahetus. Sa oled inimene, kes oma avatud südamega saab Jumaliku armastuse energia vastuvoolu läbi enda lasta.

Kirikute eesmärk oli inimkonda kuidagi tasakaalustada: et keegi tooks sinna oma valu, solvanguid, pettumusi, viha, samal ajal kui keegi tasakaalustaks seda kõike oma aktsepteerimise ja tänulikkusega. Kiriku egregoor on olnud loodud just selleks, et tasakaalusta inimkonna üldvälja. Kirikusse tuleb palju inimesi, kes ei suuda iseseisvalt oma südamega ühendust võtta. Nüüd aga saab abi ainult südame kaudu , läbi siira armastuse ja tänulikkuse: mida rohkem valgust sinust väljub, seda rohkem valgust sulle tuleb. Ainult siis inimese südamestekkib rahu, usk ja usaldus Jumala vastu, kui meie, maiste inimestena, kiirgame sarnast hingeseisundit. Seepärast aitavad inimesed avatud südamega säilitada kiriku ja usu funktsiooni – läbi enda anda Jumalikku valgust Maale.

Igal kirikul on ühendus taevaste jõududega. See tekkib nimeste kaudu nad loovad vertikaali ja suudavad jumalikku valgust vastu võtta. Sellepärast on mõtet kirikus käia, et anda Maale Jumala valgust oma südame kaudu. Nüüd kirikus pole enam vaja paluda, vaid oleks hea tänada. Usule pühendunud inimesed küsivad hämmeldunult: “Ma ei saa aru, meid õpetatakse pidevalt kahetsema, aga nüüd me peame õppima ennastarmastama?!! Meile õpetatakse, et me oleme patused, kuid kuidas me saame olla loojad?” Vastus on väga lihtne: JUMAL ON ARMASTUS.

Kõik kiriklikud tekstid, mis alandasid inimest, olid minevikus inimkonnale vajalikud. Mitte karja orjastamiseks, vaid ego rahustamiseks, mis tõesti valitses. Väga paljudele inimestele oli võimatu mitte patustada tolles arengutasemes. Kuid tagasipöördumise teel terviklikkuse, ühtsuse juurde takistavad need vanad patu ja kahetsuse mehhanismid – väga palju. Ma ei taha kellegagi vaielda. Igalühel on õigus oma arvamustele elust, kirikust, usust … Ma räägin sellest, mida ma kogemuse põhjal tean.

Pole mõtet hukka mõista mingeid rituaale või uskumusi … Kõik need rituaalid olid vajalikud millegi jaoks. Äramõista kohut, lihtsalt pööra teisele poole. Meil on õigus valida. Me saame valida, mitte mängida ohvrit, “alandlikku Jumala sulast, jumalaorja” ja mitte kaevata oma hinge veelgi sügavamale hirmu, süütunde sisse, vaid tunda end Jumalalapsena. See on keeruline valik, sest rõõmustamine on palju raskem kui kurvastamineja kanatamine. Olla Looja on hirmutavam kui olla ohver.

Meil on õigus eristada, kus on koorik ja kus on sisu. On olemas preestrid, kiriku õpetajad, kes elavad tõelisesrõõmus, kes tunnevad Jumala juhtimist igas sammus. Need pole rituaalselt käituvad inimesed, kes hirmutavad pattudega ja kutsuvad kahetsema, vaid inimesed, kes on loonud ühenduse Loojaga oma südames. Nüüd on oluline südamlikkus, ehk kuidas sa armastad Elu, mis sulle Jumala poolt kingitud on? Kuidas sa armastadneid, kes on sinu lähedal: sinu lähedasi, sõpru, sugulasi, kolleege, patsiente, kliente, kuidas sa suhtud oma kodutaimedesse ja koduloomadesse, kuidas võtad vastu päikest ja elu?

See, mida sa elust tunned, see on sinu tõeline usk. Ükski välistest tegevustest ei saa seda asendada. Usk on hinge kindel teadmine, et maailm on läbipõimunud Jumalaga ja igas osakeses. Kaasa arvatud sinu enda osakesed. Ainult sinu valik muudab aktuaalseks rollimängu illusioonid  või  teeb aktuaalseks Looja reaalsuse.