Internet ja sotsiaalmeedia on täis ahvatlevaid pealkirju: „Kuidas saada tõeliseks naiseks“, „Millist naist vajab tõeline mees“ jne.

Istuta lilli, keeda suppi, toeta meest kõigis tema ettevõtmistes – ja saad õnne ning uue kleidikese. Too koju mammut, kingi kingitusi, palu õigel ajal abielluda – ja saad voodisse naise tiigri, kööki perenaise ja eluks suure inimliku õnne.

Mees ja naine kohtuvad, ning hakkavad teineteisele sobitama neid šabloonilisi rolle. Oleks veel, et nad kohe lahku läheksid, kui avastavad, et nad üldse ei sobi. Aga ei, nad jätkavad kohtumisi, elades illusioonides. Ja siis kolivad kokku ning avastavad, et kõik on hoopis teistmoodi, kui nad ette kujutasid.

Ja algab aeglane teineteise hävitamine. Solvumine selle üle, et teine ei vasta ideaalsele pildile. Siiras veendumus, et partner on kohustatud pingutama, enda kallal töötama, õppima süüa tegema või remonti tegema, kohvi voodisse tooma või elu lõpuni ülal pidama.

Kujuta ette, et sa üritad endale jalga tõmmata teksaseid, mis on kaks numbrit väiksemad. Võid kõhtu sisse tõmmata nii palju kui tahad – need ei lähe sulle jalga. Ja kui lähevadki, siis sa ei saa neis liikuda. Sama juhtub siis, kui sa üritad olla „tõeline mees“ või „tõeline naine“.

Jah, sa võid hakata sporti tegema, dieeti pidama, end süüdistama, et sa ei vasta standarditele, või terve talve külmetada ilma sooja püksteta. Aga sa võid ka lihtsalt valida suuruse, mis sulle sobib.

Harmooniliste suhete loomiseks ei pea olema „tõeline naine“ või „tõeline mees“. Piisab sellest, kui oled inimene ja suhtud teise inimesse inimlikult. Heatahtlikult, aktsepteerides ja mõistes. Mitte üritades teist vormida selliseks, nagu sina tahad. Austades teda sellisena, nagu ta on – supiga või ilma, mammutiga või ilma. Olles valmis kuulama ja kuulma. Jäädes dialoogi ka kõige raskematel hetkedel. Sest me oleme elusad inimesed, mitte illustratsioonid populaarpsühholoogia artiklite jaoks.