Väga paljud inimesed räägivad uhkusega iseendast kui ärkanuist. Ja vahel vaatavad nad isegi pisut üleolevalt nendele, keda nad nimetavad „magajateks“. Magajatel on aga teatud mõttes tegelikult kergem – nende elu on lihtsam ja palju „arusaadavam“. Nad on illusioonide udulooris, mida nad ise ei teadvusta. Nad elavad nii, nagu ühiskond neile ette dikteerib. Nende tahe ja isegi mõtted, mis kutsuvad esile erinevaid emotsioone, on juhitavad väljastpoolt, kuid nad ise ei aimagi seda.

Nad püüdlevad oma „kohustusliku õnneliku komplekti“ poole, mis koosneb autost, korterist, suvilast, reisidest ja soovist, et kõik muu oleks „mitte halvem kui teistel“. Kogu oma elu jooksul pingutavad nad üksnes tarbimise nimel. Ja kui elu möödub nii, et seda saab pidada lausa „õnnestunuks“, siis jätavad nad peale oma tarbimist lastele korteri ja auto ning lahkuvad järgmistesse reinkarnatsioonide ringidesse iseendaga täiesti rahul.

Ent Hinge jaoks on selline „magav elu“ täiesti viljatu. Välja arvatud juhul, kui juhtub, et inimene sünnitab ja kasvatab kogemata kellegi, kes teeb maailmas midagi tõeliselt tähenduslikku. „Kogemata“ – sest kedagi meist ei õpetata olema täiuslik vanem, mistõttu on kasvatuse tulemus enamasti pigem loterii kui kindel seaduspärasus. Aga igal juhul, kui sulle endale on antud talendid ja energia oma potentsiaali avamiseks, kuid sa ei kasuta seda, siis jääb selline elu Hinge seisukohast tühjaks.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.