Kõik tahavad teada tõde, pidevalt hüüavad: «Öelge tõde! Vähem tühje sõnu, rohkem praktilist kasu!». Kõik tahavad teada tõde, nõuavad ausust ja avatust.

Sellest on saanud omamoodi trend loosungi all: leia tõde – tee suur tegu. Aga niipea, kui hakkad rääkima päris asjadest, tekib kohe vastupanu. Otsekohe hakatakse viskama sussidega. Ja siis algab: «See on jama, see ei tööta, see on järjekordne pettus.»

Aga mis siis toimub? Te ju nõudsite tõde, seisite selle eest, miks on teil siis nii raske seda isegi mitte aktsepteerida, vaid lihtsalt kuulata? Miks need, kes nii valjult nõuavad, lõpuks keelduvad seda kuulmast?

Tõe tunnistamine on hirmutav.

Sest tõde tähendab vastutust. Kui sa seisad silmitsi reaalsusega, ei saa sa enam süüdistada väliseid asjaolusid, teisi inimesi või «kurja saatust». Tõe tunnistamine toob kaasa arusaamise, et kõik, mis sinu elus toimub, on sinu enda otsuste, tegude või tegematajätmiste tulemus. Enamiku jaoks on see ebamugav, ebameeldiv ja mis kõige tähtsam – sellega tuleb midagi ette võtta. Aga tegutsemiseks pole kaugeltki kõik valmis.

Paljud otsivad tõde, sest nad tahavad õigustada oma seisukohta, leida kinnitust: see hetk, kui nad saavad öelda: «Näed, ma teadsin!» See ei ole tõe otsimine, vaid õigustuse otsimine. Tõde ei ole midagi, mida saab kasutada relvana oma õiguse tõestamiseks või üldse kellelegi midagi tõestamiseks. Tõde nõuab sisemist tööd, teadlikkust ja mis kõige tähtsam – muutusi.

Probleem tõe kuulamise soovimatuses

Inimesed, kes aktiivselt eitavad teistele kasulikku teavet (ja sageli enamusele kasulikku) või püüavad seda varjata, võitlevad tegelikult iseendaga. Sest see paneb sageli mõtlema: «Aga mis siis, kui ma eksin?» See õõnestab mugavat ettekujutust iseendast, oma elust ja oma otsustest. Ja sel hetkel, selle asemel et reaalsusega silmitsi seista, hakkavad nad sellest keelduma.

Miks? Sest tõde ei ole lihtsalt teave, see on sinu konstruktsiooni, sinu maailma vastupidavuse test. Kui sa seisad silmitsi millegagi, mida sa ei taha tunnistada (selle määratlemine on lihtne: see puudutab sind ja tekitab emotsioone), seab see sind valiku ette: kas sa muutud või elad edasi illusioonides. Kuid oma elu, oma suhtumist endasse ja teistesse muuta ei taha ega suuda kõik. See nõuab julgust ja valmisolekut tunnistada oma vigu.

Mida me kardame?

Asi on lihtne: alati on lihtsam süüdistada kedagi, midagi või asjaolusid, kui tunnistada, et just meie teod või tegematajätmised viisid teatud tulemusteni. Muutused tähendavad alati loobumist harjumuspärastest mõtte- ja käitumisviisidest. Ja see hirmutab – kes teab, mis sellest välja tuleb, kes teab, kes ma olen ilma nende harjumuspäraste mustriteta.

Näiteks kui inimene seisab silmitsi tõega, et ta ise valis oma tee, et ta ise otsustas, milline tema päev saab olema, et ta ise vastutab oma ebaõnnestumiste eest, et väljapääsmatuid olukordi ei ole, tekitab see peaaegu alati vastupanu. Sest see hirmutab. See ei ole lihtsalt teave – see on tohutu koorem, mida paljud ei ole valmis enda peale võtma.

Kui tahate tõde, siis:

• Olge valmis tagajärgi vastu võtma ja tegutsema.
• Ärge otsige kinnitust oma hirmudele, vaid otsige võimalusi muutusteks.
• Olge enda vastu aus.
• Ärge põgenege vastutuse eest. See jõud annab teile võimaluse oma reaalsust muuta.

Mida me tegelikult otsime?

Inimesed, kes karjuvad oma soovi üle teada tõde, ei taha sageli tegelikult tõde teada. Nad tahavad kinnitust oma õigusele, mugavaid selgitusi oma vigadele. Kui me leiame tõelise tõe, nõuab see meilt julgust ja valmisolekut otsuseid teha. See ei ole alati meeldiv, kuid alati kasulik. Nii et kui keegi teist tõesti otsib tõde, pidage meeles: te ei otsi tõestust oma veendumustele. Te otsite muutusi ja võimalusi kasvuks. Ja ainult reaalsust sellisena, nagu see on, aktsepteerides saate selleks võimaluse.