Vabadus ärevusest: kus ta on, kellega, kas ikka kindlasti. Pole vajadust teineteist jälitada. Kontrolli asemel on usaldus, mis kasvab välja ilusast kooslusest „ütlesin – teen“.

Vabadus häbist: ma olen kuidagi vale, mitte piisavalt õige või hea. Mõlemad teavad, keda nad on valinud, ja aktsepteerivad oma valikut, püüdmata teineteist manipuleerides mugavamaks muuta.

Vabadus hirmust: et pöördun valesti, näen välja valesti, hingan valesti, kaotan suhte iga liigutuse pärast, saan karistada. Selles suhtes võib lõdvestuda (ära aja segamini kõikelubatavusega) ja olla päriselt inimene.

Vabadus vaikimisest: parem neelata alla ja hoida kõik endas, muidu keeratakse jälle minu vastu, tehakse rohkem haiget või jäetakse üldse maha – et kui ei meeldi, siis mine ära.

On olemas turvaline ruum, kus igaüks saab olla kuuldud (see ei tähenda juhtimist ega domineerimist). See näeb välja nii: sa räägid, mis sulle ei meeldi, seda võetakse kuulda ja arutatakse. Ja kõige olulisem – inimesed peavad kinni kokkulepitud plaanist.

Vabadus lahendamata küsimustest: kes me üldse oleme, mis toimub, mida teha, miks just nii. Heas suhtes on koos arutatud ja leitud „reeglid“ ja kokkulepped, kuidas suhtes toimida.

Vabadus ideaalsusest: me peame kõiges nõustuma, kõike teineteise heaks tegema, kunagi mitte tülitsema, olema nagu pildil ja lõputult õnnelikud.

Mõlemad mõistavad, et inimesed ja suhted pole täiuslikud. On puudusi, erimeelsusi, vigu, vahel kriise – see on normaalne. Küsimus on, kuidas neid lahendatakse.

Vabadus sõltuvusest: kuidas ma ilma temata saan, kuhu ma ilma temata lähen, pean kõik tegema suhete nimel, oh, meie suhted, panen need pjedestaalile.

Tervete suhete sõnum on: ma armastan sind, ma tahan olla sinuga, aga kui meie side hakkab mind hävitama, pean sellest loobuma. Ma hoolin sinust ja meist, aga ma ei muutu kinnisideeliseks fänniks.