Kõik hetked, mil sa “tagasi kukud” või üldse edasi ei liigu, ei tulene iseloomust ega nõrkusest. Mõistus lihtsalt ei oska orienteeruda selles, mida sinu kogemuses veel pole olnud. Ta tajub uut reaalsust ohuna, isegi kui see on parem. Selle mehhanismi mõistmine on esimene samm selleks, et lõpetada minevikus kinni jäämine.

Mõistus vastandub uuele reaalsusele mitte sellepärast, et inimene ei ole valmis või ei pinguta piisavalt. Vastupanu on põhiline kaitsemehhanism. Mõistus valib alati seda, mis on tuttav, isegi kui see tuttav toob ebamugavust. Tema jaoks on harjumuspärane turvaline, uus on ebamäärane. Ja siin on põhjused.

Esiteks ei oska mõistus muutusteks ette valmistuda. Ta toetub alati kogunenud kogemusele. Kui inimesel ei ole minevikus olnud olukordi, mis sarnaneksid sellele reaalsusele, mille poole ta püüdleb, siis mõistusel puudub sisemine tugi. Sellest tuleb sisemise ummikseis tunne, ei jätku varasemat kogemust, et uuele usaldada.

Teiseks tajub mõistus tundmatust ohuna. Isegi kui uus elu on parem, kergem ja avaramaks, loeb psüühika seda valdkonnaks, kus puuduvad orientiirid. Ja alateadlikul tasandil tajutakse seda riskina, mõistus ei näe seal juba läbitud teid, ei tea, mis saab, ega suuda tagada turvalisust. Seepärast tekitab iga samm edasi ärevust, kahtlusi ja soovi taganeda.

Kolmandaks tundub vana reaalsus mugav mitte sellepärast, et ta tegelikult mugav on, vaid sellepärast, et ta on tuttav. Inimene võib elada piirangutes, stressirohketes skeemides, puuduses, kuid mõistus peab seda normiks, sest just siin on tal kogemus, ta teab, kuidas reageerida, mida oodata, kuidas ellu jääda. Uus reaalsus nõuab uusi reageerimisviise ja mõistus ei armasta surve all õppida.

Ja lõpuks, iga katse oma elu muuta põrkub sellega, et mõistus püüab inimest endisesse seisundisse tagasi tuua. Ta võib tekitada kahtlusi, tugevdada ärevust, provotseerida vanu tundeid, et inimene naaseks sinna, kus kõik on arusaadav. Mitte sellepärast, et elu vastandub, vaid sellepärast, et mõistus püüab kontrolli tagasi saada, kasutades ainsast tööriista, mineviku kogemust.

Seepärast, kui vana sisemine konstruktsioon hakkab lagunema ja inimene seisab uue reaalsuse lävel, ei ole vastupanu vea märk. See on ülemineku märk. Mõistus lihtsalt hoiab kinni sellest, mida ta nimetab turvaliseks, kuni inimene loob piisava hulga uut kogemust, millele toetuda. Uus reaalsus algab alati hetkest, mil inimene astub samm sammu haaval sinna, kuhu mõistus teda veel juhtima ei oska.