Elu toob vahel ette katsumusi, mis tunduvad talumatud: kaotused, pettumused, purunenud plaanid. Sellistel hetkedel on lihtne tunda, nagu kaoks maa jalge alt. Aga just siis, kui see juhtub, on oluline meeles pidada: isegi kõige sügavamas varjus on koht valgusele.

VASTUVÕTMINE.

Mitte selles mõttes, et lihtsalt käega lüüa ja öelda: “No olgu, suva.” Ei. Vastuvõtmine on nagu sügavalt sisse hingata ja öelda: “Jah, see juhtus. Jah, see teeb haiget. Jah, ma olen jamas.” Ja kõik. Mitte mingit “ma oleksin pidanud seda ette nägema” või “kui ma oleksin siis…”. Lihtsalt tunnistada: siin see on, siin olen mina, just nii. Mitte põgeneda mõtetesse, mitte peituda seriaalidesse, mitte uputada end alkoholi. Lihtsalt olla selles reaalsuses, isegi kui see kõrvetab. Lubada endal selles hetkes eksisteerida, nagu puu tormi ajal – mitte murduda, vaid painduda, teades, et juured on tugevad.

LAHTILASKMINE.

Mitte “ära unusta”, vaid tõesti lahti lasta. Lõpetada selle seljakoti kaasas tassimine, kus on “aga äkki”, “aga mis siis kui”, “aga miks mina”. Kujuta ette: sa kõnnid mööda teed ja seljas on kott täis vanu solvumisi, täitumata lootusi, viha enda vastu. Viska need tellised ükshaaval tee äärde kraavi ja tunned, kuidas läheb kergemaks. Mitte kohe, muidugi. Alguses on hirm: “Aga kuidas ma ilma nendeta saan? Need on ju osa minust!” Aga siis saad aru: need ei ole sina, need on lihtsalt koorem. Lahti lasta tähendab lubada endal mitte vedada minevikku tulevikku.

JA LÕPUKS – ELADA.

Mitte “ellu jääda”, mitte “kannatada”, mitte “oodata, millal päris elu algab”. Vaid praegu. Jah, südames on mõra, plaanides tühjus, küsimused on vastuseta. Aga elada. Alustada väikesest: tõusta hommikul, teha kohvi, minna õue. Siis teha midagi, mida oled edasi lükanud: registreeruda kursusele, helistada vanale sõbrale, proovida uut hobi. Mitte oodata “täiuslikku hetke” – seda ei tule. Lihtsalt samm-sammult, nagu laps, kes õpib kõndima: kukub, tõuseb, läheb edasi.

JA VEEL:

Ja veel – lõpeta enda võrdlemine teistega. Naabril on auto, kolleegil karjäär, teistel ideaalsed suhted – aga meil on praegu lihtsalt “vastu võtta, lahti lasta, elada”. Aga tead, me oleme juba tublid. Sest paljud jäävadki toppama “vastuvõtmise” ja “lahtilaskmise” vahele, aga meie liigume edasi. Olgu aeglaselt, olgu pausidega – aga liigume.

Ja jah, tulevad päevad, mil tahaks kõik nurka visata ja teki alla pugeda. See on normaalne. Ja tasub endale seda lubada. Olla vaikuses, nutta, hajuda. Ja homme – jälle edasi. Sest elu ei ole selleks, et vältida kukkumisi. Elu on selleks, et õppida tõusma. Ja edasi minema. Isegi kui sa ei tea, kuhu täpselt.