Koolis õpetati meile, et aju on meie keha keskpunkt, nii öelda peamine juhtimispunkt. Ta juhib meie teadvust ja meie keha. Mõtted, emotsioonid, iseloom, need on elektrilised impulsid kehas pluss biokeemia ajus.Kõik nagu oleks õige, aga üks hetk ei andnud mulle kunagi rahu. On teaduslikult kinnitatud uuringuid, kus inimene võib kaotada osa ajust ja jääda ikkagi iseendaks. Ta tunneb endiselt, naljatab, armastab, mäletab. Nagu miski tema sees jääks puutumata. Ja see paikneb palju sügavamal kui neuronite struktuur.

Või näiteks, inimene kukub teadvusetult kokku. Näiliselt on keha siin, aju on omal kohal, aga teadvust ei ole. Kuhu see sel hetkel kaob. Kas sul ei teki tunnet, et meie keha on lihtsalt kest, mille kaudu teadvus avaldub, ja aju on omamoodi adapter, mille kaudu see keha juhitavaks muutub.Et teadvus ei ole aju ega keha, vaid on laiem ja hõlmab kõike ümbritsevat. Aga mis siis on mõistus. Me seostame ka selle teadvusega. Ja siin on teadlikkuse võtmeidee. Keha on kest. Aju on organ. Meel on protsess. Teadvus aga ühendab endas nii protsessi, organid kui ka kesta.

Proovi seda tunda juba praegu. Ilmus mõte ja sa märkasid seda. Järelikult sa ei ole mõte. Tõusis emotsioon ja sa teadvustasid seda. Järelikult sa ei ole emotsioon. Kõlas sisemine hääl ja sa kuulsid seda justkui kõrvalt. Järelikult see ei ole sina. Sina oled see, kes suudab neid märgata.

Peatu hetkeks. Püüa kinni paus mõtete vahel. Nihuta tähelepanu mitte sisule, vaid ruumile, milles mõtted tekivad ja kaovad. See tunne on puhas kohalolu. Ilma hinnanguteta. Ilma vajaduseta järeldusi teha. Lihtsalt rahuliku vaatlemise punkt. Kui sa hakkad elama sellest punktist, hakkavad juhtuma üllatavad asjad.

Sisemine raadio kaotab oma võimu.Emotsioonid ei tõmba enam keerisesse. Soovid ja hirmud muutuvad lihtsalt laineteks, mitte käskudeks. Elu hakkab voolama pehmemalt, vabamalt, loomulikumalt. Alguses sa märkad mõtet. Siis sa märkad märkajat. Ja seejärel sa sisened sügavusse, kus mõtted ja emotsioonid ei juhi sind, vaid liiguvad mööda nagu pilved. Ja selles vaikuses langeb nii mõndagi iseenesest ära, solvumised, ootused, ärevused, teiste inimeste stsenaariumid.Sa ei ole enam automaatsete reaktsioonide mängus.Sa oled see, kes näeb mängu.

Ja siin on kõige väärtuslikum. Kui sa lakkad end segamast sisemise müraga, hakkab elu avanema hämmastaval moel. Sa satud äkki õigesse kohta, õigete inimeste kõrvale, õigel ajal. Sest teadlikkus toob sind tagasi selle juurde, kes sa alati oled olnud, ja toob nähtavale sinu Tõelise Loomuse. Teadvus ei ole peas ega isegi kehas. Ja ta on palju laiem, sügavam ja targem, kui tundub.