Pärast eufooriat „Ma ärkasin! Olen valgustatud!”, tuleb sageli kummaline tunne, mis teeb väga rahutuks. Sa vaatad oma elu: kohtumisi, mis on muutunud rituaaliks; jutuajamisi ilmast ja hindadest; võidujooksu „edu” nimel, mis millegipärast enam hinge ei soojenda. Nagu seisaksid toas, mis on täis vanu, tuttavaid, kuid tolmuseid asju.Ja nüüd oled sa need asjad välja viinud. Tuba on puhas, avar… ja tühi.

Kõige hirmutavam hetk teadlikkuses

Sa jääd sellesse vaikusesse üksi küsimusega: „Mis nüüd? Milleks see kõik?” Vanad tähendused ei tõmba enam nii nagu varem. Uued… uued pole veel sündinud. Sa tabad end mõttelt: „Varem olin ma õnnetu, aga hõivatud. Nüüd olen ma teadlik, kuid eksinud. Kas see on normaalne? Või teen ma midagi valesti? Äkki poleks pidanudki ‘ärkama’?” Ja just siin annavad paljud alla: nad jätavad kõik sinnapaika ja lähevad tagasi oma vaikse, sooja „mugavusmülka” juurde, kus kõik on tuttav ja arusaadav.

Aga siin on üks väga oluline moment

Kujuta ette, et sa elasid kogu elu 30 m² suuruses ühetoalises korteris. Oled kitsikusega harjunud ja tead sõna otseses mõttes iga sentimeetrit. Ja siis ostad sa 300 m² maja. Mitte ühe, vaid kümne toaga. Äkki tunned sa ebaharilikku vabadust ja avarust. Sul on vaja aega, et kogu see ruum omaks võtta ja õppida elama suures majas. On ju nii? See tühjus ei ole vaenlane. See ruum on praegu üks väärtuslikumaid asju, mis sul on. Varem oli see täidetud võõraste uskumuste, ühiskonna ja lähedaste ootuste, mineviku hirmude ning tuleviku ärevustega.

Sa oled selle ruumi puhastanud — ja nüüd ootab see uut, sinu enda sisu. Mitte seda, mis on „kombeks” või „prestiižne”, vaid seda, mis hakkab sinu hingega päriselt resoneerima ka 40-, 60- ja 80-aastaselt: sügavalt, vaikselt ja rõõmsalt. Vanade tähenduste kadumine ongi kasvu märk. Madu ei saa uut nahka enne, kui vana on maha heidetud.

Mida selle tühjusega teha?

Ära kiirusta seda kohe täitma uute kursuste, projektide või paanilise „elu mõtte” otsimisega. Nii on oht tuua värskesse tuppa lihtsalt uus „vana” kola. Alguses piisab, kui sa lihtsalt oled selles ruumis. Uurid seda. Kuulad ennast. See oskus — vaikne kohalolu — ongi teadlikkuse tuum. Ja edasi leiab elu ise oma tee.On olemas pehmed, mittesunniviisilised praktikad, mis aitavad seda vaikust mitte karta, vaid sellega sõbraks saada. Need õpetavad eristama vaikuses mitte hirmu kaja, vaid sinu enda uuenenud „Mina” esimest, vaevukuuldavat sosinat. Just sellest vaikusest, nagu viljakast mullast, hakkavadki idanema vastused kõigile su küsimustele.