On vana tarkus: „Ei toida, ei jooda – ja vaenlasi ei teeni.“ Esmapilgul kõlab see küüniliselt, kuid kahjuks kinnitab elu ikka ja jälle nende sõnade tõepärasust.

Mida rohkem me sekkume teiste inimeste asjadesse, isegi kõige paremate kavatsustega, seda sagedamini puutume kokku vääritimõistmise, pettuse või koguni agressiooniga. Me võime olla kindlad, et aitame, toetame ja teeme head, kuid teise inimese kogemus ei pruugi sellega üldse kattuda.

Toon näite elust enesest. Üks naine olles tööl märkas, et üks kolleeg ei tule oma tööga toime, ja otsustas omal algatusel teda aidata. Mitme kuu jooksul toetas ta teda projektikäivituse juures: jagas kontakte, andis nõu, selgitas protsesse ja võttis osa tööst endale. Aja jooksul hakkas see kolleeg võtma tema abi kui midagi iseenesestmõistetavat, ja kui naine kord keeldus aitamast, solvus ta tema peale. Pärast projekti käivitumist ei tänanud kolleeg teda isegi mitte sõnagi. Praeguseks nad peaaegu ei suhtlegi.

Küsimus ongi selles, mis tegelikult toimub, kui me niimoodi „päästma“ tormame. Meie abi, olgu see sõnade või tegude kujul, on justkui „õlg“, mille me teisele inimesele toetumiseks ulatame. Sellele õlale toetudes saab ta võimaluse sinu abil areneda, kasvada, õppida midagi uut, saada ligipääsu ressurssidele, milleni ta ise veel ei küüni.

Ja kui lõpuks kõik hästi läheb, unustavad need inimesed üsna tihti ära, kes oli nende kõrval rasketel hetkedel. Nad hakkavad sinu abi pidama millekski loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Kui aga midagi enam hästi ei lähe, siis leitakse süüdlane sageli just sinu seast: sind süüdistatakse selles, et aitasid „valesti“, ei aidanud piisavalt või justkui suunasid neid valel teel. „Kui sina oma abiga poleks sekkunud, siis…“ – sellised laused ei ole kahjuks haruldased.

Nõustume, sellist „tagasisidet“ saada on valus. See tekitab kibedust, pettumust ja võib panna kahtluse alla nii iseenda headuse kui ka valmisoleku tulevikus üldse kedagi aidata.

Ent nuriseda selle inimese üle ei ole tegelikult kuigi mõistlik. Kui me aitame kedagi ilma tema selge palveta, tirime ta sageli tasemele, kuhu ta ise veel ei ole kasvanud ega mida ta ei ole oma kogemusega välja teeninud. Ta lihtsalt ei ole valmis nendel kõrgustel vastutust kandma. Nii hakkabki ta käituma nagu elevant portselanipoes – tema teadlikkus ja vastutustunne on jäänud samale tasemele, aga võimalused ja eneseuhkus paisuvad nagu pärmileivatainas.

Siin avanebki üks väga oluline aspekt – inimese vaimne küpsus. Teadlik ja vaimselt küps inimene näeb ja tunnistab oma nõrkusi, oskab oma tegusid ausalt hinnata ning mõistab sügavalt teise inimese toetuse väärtust. Ta on võimeline tänulik olema, vastutust võtma ja nägema, kust abi alguse sai.

Teadvustamata ja vaimselt ebaküps inimene seevastu ei soovi oma nõrku kohti näha, väldib vastutust ega pelga sageli astuda üle eetiliste piiride ja sõpruse. Ta on altim omastama endale teiste töö vilju, kirjutama endale saavutusi, milleni ta tegelikult jõudis tänu kellegi teise pingutusele.

Seepärast ei tasu abi andmisega kiirustada. Iga abi – see on vastutus. Enne kui sirutad kellelegi abikäe, tasub endalt küsida: kas see inimene on valmis päriselt seda abi vastu võtma ja võtma ka vastutuse tulemuse eest? Kas ta on küps tunnistama, et just tema ise loob oma elu, mitte üksnes toetuma sinu õlale?

Samuti on oluline endalt küsida: kas sina ise oled valmis head tegema ja seejärel selle justkui „vette viskama“ – ehk teisisõnu mitte midagi vastu ootama, ei tänu, ei tunnustust, ei erilist hoiakumuutust? Kui sa tegelikult ootad sügaval sisimas tänu, lojaalsust või vastuteenet, siis tasub oma motiivid enne aitamist väga ausalt üle vaadata.

Vastasel juhul võib su oma abi sulle endale hiljem kalliks maksma minna. Mitte sellepärast, et see inimene, keda sa aitasid, tahaks sulle teadlikult halba või sooviks sind meelega haavata. Ei, enamasti teeb ta seda täiesti ilma pahatahtliku kavatsuseta, lihtsalt oma teadvustamatuse ja ebaküpse hoiaku tõttu. Ta ei ole veel „välja kasvanud“ sellele tasemele, kuhu sa ta oma abiga tõstad, ja seetõttu ei oska ega saagi ta käituda küpsemalt.

Teadlik abi on selline, mis tuleb siis, kui keegi seda selgelt palub ja on selleks sisimas valmis – ehk kui inimene on kui „valminud“ selleks sammuks. Samuti on teadlik abi selline, mis ei riku ei sinu ega teise inimese piire, ei võta temalt ära vastutust tema enda elu eest ega tee sinust vaikimisi tema „päästjat“ ja „võlgnikku“.

Tõeliselt tervendav abi ei tõsta inimest tasemele, milleks ta ise ei ole valmis, vaid toetab teda just selles punktis, kus ta praegu on – nii, et ta saaks kasvada ise, mitte sinu najal.