Kui palju kordi olete möödunud aasta jooksul tabanud end mõttelt:
„Kui mitte see inimene…”,
„Kui mitte see haigus…”,
„Elu lihtsalt ei anna võimalust…”?

Tundub, et kõik läheb valesti: tervis alt veab, lapsed ei kuula, töö kurnab ja minevik kisub alla nagu kivi kaelas. Ühel hetkel hakkame tundma, nagu oleksime oma elu reisijad — istume küll toolil, aga rooli ei ole.

Aga peame korraks peatuma.Sulgege silmad hetkeks.
Mõelge ajale, kui te siiski tegite sammu, kuigi „jõud oli otsas”, kuigi „kõik olid vastu”, kuigi „tundus, et midagi ei tule välja”. See hetk on tõend: teie sees elab jõud, mida miski murda ei suuda. Aga ta jäi tegevuseta, sest me kirjutame pidevalt välistele põhjustele maha selle, mis tegelikult meist endist sõltub.

Jah, olud võivad olla rasked. Jah, saatus annab mõnikord lööke. Aga võtmesõna on siin — mõnikord. Aga meie muudame need „mõnikord” püsivaks seisundiks: „Ma ei tohi”, „Ma ei saa”, „Mul ei õnnestu”. Ja meie aastad kuluvad ootuses „paremale ajale”, mis ei saabu kunagi.

Kujutage ette: seisate peegli ees.
Teie ees on inimene elukogemusega, tarkusega, sügavate haavade ja veel sügavamate võimalustega.Inimene, kes on palju näinud, palju läbi elanud ja püsinud. Ja see inimene ei ole ohver. Ta on oma jõu tunnistaja. Aga selle tundmiseks on vaja teha üks julge samm — lõpetada vabanduste otsimine.

Vabandused on mugavad kastid, kuhu paneme oma vastutuse

😔 „Ei jätku aega” — järelikult ei ole see prioriteet.
😔 „Ei tea, kust alustada” — järelikult kardan läbikukkumist.
😔 „Kõik teised on ju sellised” — järelikult on lihtsam olla nagu kõik teised kui riskida olla mina ise.

Iga vabandus on väike loobumine oma vabadusest. Aga vabadus — see ei tähenda, et kõik oleks ideaalne. See tähendab, et me valime, kuidas reageerida siis, kui asjad ei lähe plaani järgi. Ma olen kohanud inimesi, kes 60-aastaselt alustasid uut elu pärast seda, kui olid kaotanud kõik: kodu, pere, tervise.
Nad ei öelnud: „Mul on juba liiga hilja.”
Nad ütlesid: „Ma olen veel elus — järelikult saab.”

Ja kõige hämmastavam on see, et nende elu muutus. Mitte kohe. Mitte kergesti. Aga muutus. Sest nad lõpetasid ootamise, et olud muutuksid. Nad ise muutusid — ja maailm muutus koos nendega. See ei ole kangelaslikkuse küsimus. See on aususe küsimus. Ausus iseendaga:
„Jah, mul on valus. Jah, ma kardan. Aga ma valin liikuda.”

Te ei pea olema tugev igal hetkel. Teil on õigus tunda väsimust, pisaraid, kahtlusi.
Aga teil on ka teine õigus — õigus öelda:
„Aitab. Ma ei taha enam olla see, keda elu mööda laineid pillutab. Ma tahan olla see, kes õpib ujuma.”

Kuidas seda teha?

Alustage väikesest. Täna või homme hommikul tehke üks asi, mida olete kaua edasi lükanud. Mitte sellepärast, et „peab”, vaid selleks, et tõestada endale: sa suudad. Iga selline tegu on teie sisemise jõu hääl. Vaikne, aga jonnakas. Ta ei nõua, vaid meenutab: „Ma olen siin. Ma olen sinuga. Proovime.” Ja aja jooksul märkate: olud ei läinud lihtsamaks. Aga teie muutusite tugevamaks. Te lõpetasite ootamise, et kõik muutub. Te hakkasite ise muutuma — ja see on kõige võimsam muutus, mis üldse võimalik.

Te ei pea olema noor, rikas või terve, et elada täisväärtuslikku elu. Peate olema ehe. Olla iseendana — isegi kui on hirmus. Valida — isegi kui on ebaselge. Liikuda — isegi kui tahaks lamada. Sest tõeline vabadus ei ole raskuste puudumine. See on võime minna neist läbi, kaotamata ennast.