Kõige sagedamini satuvad nad omaenda ego lõksu, sest suhte lõppemise või probleemide põhjuseid otsivad nad alati iseendast. Nad oskavad analüüsida, seletada, hoida nägu ja seetõttu jäävadki sageli mürgistesse suhetesse kinni. Just mõistus on sel juhul riskitegur, sest inimene otsib põhjust ainult endas, selle asemel et õigel ajal lahkuda.

Tugevad kiindumused suhetes tekivad enamasti neil, kes on kasvanud ilma armastuseta või kellele anti seda väikeste portsjonitena vastutasuks saavutuste, pingutuste või oskuste eest. Selle tulemusena saab sellisest inimesest täiskasvanuna edukas, kalk ja arvestav, kuid nende omaduste tasakaalustamiseks tõmbub ta hävitavatesse suhetesse, sest tegelikult ei tunne ta iseenast ega oma päris soove üldse.

Tavaliselt on tal peas kindel reegel, et tuleb pingutada, käituda hästi, teha kõike, mida sinult nõutakse ja vaid siis saab armastust ära teenida; et õnne eest tuleb võidelda ja kannatada. Lõpuks juhtubki nii, et ta ei karju ega korralda hüsteeriat, sest ta oskab kõike endale ära seletada, leiab partnerile vabandusi, loeb raamatuid, käib teraapias ja annab lõputult uusi võimalusi lootuses, et partner muutub.

Ta vajub aeglaselt, aga kindlalt temast sõltuvusse. Asi ei ole intellektis, vaid ärevuses, sisemises valus ja tühjuses, teadmatuses iseenda ja oma tegelike vajaduste suhtes. See on sidepuudus iseendaga ja oma kehaga, pidev ärevus, elu illusioonides igavese ideaali otsingul — nii suhetes kui kogu elus.

Ratsionaalsed ja kaalutlevad naised armastavad väga sügavalt, kuid kui nende kõrval on ebastabiilne või külm mees, jäävad nad sõltuvusse, sest annavad vabatahtlikult omaenda stabiilsuse, kindluse, armastuse, hoolivuse ja tähelepanu sellele, kes seda ei hinda ega mõista, vaid ainult kasutab ja nõuab üha rohkem.

Kui mees on suhtes ebastabiilne, loob “kiige” — kord annab soojust, kord sulgub — hakkab naine põhjuseid otsima endas. Ta jääb suhtesse selleks, et aru saada, mis temaga valesti on, sest süüdistab ainult iseennast. Kuid illusioon seisneb selles, et ta kunagi ei leiagi neid põhjusi, sest need ei ole mõistatus, vaid see on konks, millele ta end ise riputab.

Sellised suhted hävitavad enesehinnangut seestpoolt, sest ei karjäär ega sissetulek muuda olukorda — ta tuleb ikka koju ja ootab kannatamatult tema kõnet, sõnumit või “laiki”. Aga mehel ei ole võimet seda mõista, ta ei saa aru, kui oluline ta naisele on, ega seda, et naise pühendumus ei ole lõputu, sest tal endal lihtsalt ei ole seda vaja.

Kõige kurvem viga selliste naiste puhul on mõelda, et probleeme suhetes saab lahendada mõistusega, et on olemas mingi väljapääs, mis teeb kõik õnnelikuks, aga mitte lahkuminek. Lahkumineku puhul tundub talle, et kogu tema väljamõeldud maailm variseb kokku, sest ta püüab reaalsust suruda oma illusiooni raamidesse.

Väljapääs on vaid üks — mitte seletada, mitte oodata, et inimene muutub, vaid lihtsalt lõpetada lõputu valu ja alandusega leppimine, lõpetada hülgamise ja mittearmastamise aktsepteerimine. Tuleb õppida valima iseennast ja oma teed, saama päris iseendaks ning lubama endal olla õnnelik, hoolimata kõigest.