Me kõik praegu oleme energeetilises ookeanis ja selles võivad olla tormid ja kõrged lained. Mõnel päeval tuleb palju energiat ja seda meie tajuvad kehad erinevalt: mõned tunnevad  nagu laienemist, keha täitumist, mõtlemise aeglustumist, raskust liikumisel, sest keha ei suuda nende voogude läbilaskmisega toime tulla. Mõnel on suured energiapuhangud, mis tõstavad üles allasurutud emotsioone ja inimene on väga närviline, ärritunud või reageerib äkki ebaadekvaatselt mõnele välisele sündmusele, keegi on sisemiselt laastatud, tunneb, et toimuv on mõttetu jne.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

Ja nüüd on Maa täielikult avatud uutele sagedustele, ning kõik inimesed saavad kiirgusi, mis avaldavad erinevaid mõjusid nende  organismile. Ja kui varasematel aastatel olid sellised tipud väikese inimgrupi jaoks, siis nüüd uued energiavood, mis on intensiivsemad mõjutavad kõiki. Aga kuna igaüks meist on tõelise, surematu MINA tõusu redelil ja me seisame erinevatel astmetel, põhjustavad aktiveerimise hetkedel igaühe jaoks erinevaid transformatsiooni sümptomeid. Sageli võib olla raske mõista, et me pole mingis raskes olukorras, vaid toimuv on objektiivne protsess, mida peame suutma aktsepteerima, sest võti kiireks tasakaalu taastamiseks on mitte võidelda iseendaga ja ümbritsevaga. Kui me võitleme iseendaga, kui me tahame ennast parandada – me elame mineviku mustritega. Uutes energiates saab muutus toimuda ainult siis, kui sa kõigepealt aktsepteerid kõike seda, mis sinuga toimub, võtad vastu oma kogemuse pärlid ja alles siis otsustad olla teistsugune, muutuda.

Aktsepteerimine tähendab faktide ja toimuvate asjade tunnistamist, näiteks: Jah, praegu sajab vihma. See tähendab olukorra tunnistamist ja endalt küsimist: “Mida ma saan hetkel teha? Ma võin võtta vihmavarju ja panna saapad jalga, ma võin olla oma maja katuse all, ma võin end katta tsellofaan kattega, kui mul ei ole vihmavarju käepärast.

Kahjuks on meil kõigil tekkinud harjumus hinnata ennast tulemuse järgi: kui asi ei õnnestunud nii nagu me tahtsime, siis parem on ennast süüdistada ja vabandada, kui teine seda teeb. Paljud inimesed jagavad minuga oma praeguseid probleeme: keegi ei suuda ohjeldada nördimust, ärritust sugulaste suhtes, keegi on väsinud võitlemast lootusetuse ja mõttetuse tundega ning näeb maailma enda jaoks ebahuvitavaks mänguks, keegi kurdab, et ta ei suuda võtta vastu oma täiskasvanud laste valikuid. Üldiselt on kommentaarid väga erinevad, kuid nende inimeste hinnang iseendale taandub sisuliselt ühele – “kahju, et ma ei saa olla selline, nagu ma peaksin olema”.

Me elame energiavoogude meres. See mida me elame läbi pole torm, see on tsunami – suur ookeanilaine, mis liigub teiste väiksemate lainetega kokku põrkudes. Ja meil on oma surfilaud, millega me saame selle laine tippu tõusta ja sellega surfata – see on meie süda, meie usaldus toimuvale, meie aktsepteerimine. Aga, seda surfilauda on võimatu kasutada, kui iga kord kui sa sellelt vette kukud lubad endale uppuda. See on normaalne, et me võime olla ärritunud, vihased, kogeme rahulolematust iseendaga, masendust ja hulga muid seisundeid. Kuid väga fantastiline on osata olla  täiuslikus harmoonias keset seda, mis maailmas praegu selle energia tsunami ajal toimub.

Seega normaalne on kogeda erinevaid negatiivseid seisundeid, kuid mitte on  süüdistada ennast nende seisundite pärast.  Enda süüdistamisega satud vibratsioonilõksu: rahulolematus iseendaga ei võimalda sinul muuta olukorda, ükskõik kui väga sa seda ka ei tahaks. Rahulolematuse sagedustase on madalam kui sagedused, mis eluga kaasnevad: rõõm, usaldus, tänulikkus. Kui sa oled kukkunud maha oma surfilauast, siis ära hakka teistele selgitama rääkima sellest, miks või kuidas oled kukkunud. Sinu ülesanne on võimalikult kiiresti uuesti laine tippu jõuda – tagasi oma südame juurde.

Teiseks on võimatu liikuda ookeanis kui sa ei oska eristada oma seisundite erinevusi: millal on rahulik ja vaikne, millal merel on tuuline ilm ja millal on kõrged lained. Kui sa ei suuda end motiveerida hommikul üles tõusta ja on tunne, et parem on täna mitte liikuda, kuula ennast ja ürita päeva veeta minimaalse energia kuluga. Kui sa peale ärkamist hommikul tahad joosta ja midagi teha, siis suuna see energia tegevustesse, mis on sinu füüsilisele kehale praegu 100% vajalik. Kui sa koged depressiivset mõttetut seisundit, siis pea meeles: ainult mõistus tunneb end mõttetuna. Ainult meel otsib tähendust ja kui sa seda mõistad siis tee midagi, mis paneb keha rohkem elu tundma. Igasugune füüsiline tegevus, looduse imetlemine, pööra tähelepanu tähelepanu helidele, värvidele, valgusele, kõik see aitab  välja tulla mentaalsest labürindist.

Selles tohutu elulaine liikumises, mis muudab kiiresti kõike meie ümber, me ise valime, kuidas hoida ja säilitada oma tasakaalu. Seda ei saa säilitada mõistusega. Mõistuse loodus on liikumine. Sa pead tagasi tulema oma kehasse ja tundma ennast elavana tunnetuste tasandil: tunneta oma jalgu, oma selga, oma käsi. Iga tegevus, mis viib sin tagasi oma kehasse, vabastab sind mõtte illusioonist mõistuses. Seega, kui me kukume, on oluline meeles pidada: kukkuda on okey. Küsimus pole selles: Miks ma kukun ja kaotan tasakaalu? Küsimus on selles, mida teha, et taas saada surfilauale. Ära mõista kohut enda ja teiste üle, vaid lihtsalt rõõmusta võimaluse üle ookeani laine tipus sõita. Ja tuleb hetk, mil võimas laine kannab meid uuele kaldale.