Mõnikord tunnen, et meie planeet on justkui astunud uude rütmi. Nagu oleks õhk muutunud peenemaks ja kiiremaks, nagu oleks päevades rohkem liikumist, rohkem signaale, rohkem nõudmisi. Sellisel ajal hakkab eriti selgelt paistma üks lihtne tõde: tähelepanu ei ole lihtsalt pilk või mõte. Tähelepanu on jõud. Ja see jõud toidab alati seda, kuhu sa ta suunad.

Vaata, kuidas see käib. Kui sa ärkad hommikul ja su pilk satub akna taha — lumele, mis langeb aeglaselt nagu vaikne palve, või linnule, kes tuleb toitu otsima — siis juhtub midagi väga õrna. Sa ei tee midagi erilist. Sa lihtsalt vaatad. Aga su sees lakkab hetkeks see “mõttemasin”, mis jahvatab puudust, kahtlusi, muret ja rahutust. Sa ei toida enam oma elujõuga ärevuse programme. Sa hakkad tagasi tulema iseenda juurde.

Loodus on elus. Ja elusolendil on omadus sind meelde tuletada, kes sa oled, kui sa oled tõeline. Kui sa suunad oma tähelepanu elusale, siis sa häälestud elusale. Sa lülitud nagu pusletükk sellesse suurde, nähtamatusse, kuid väga reaalsesse jõuallikasse, mis hoiab elu kõiges: taimedes, vees, tuules, pilvedes, sinus endas. See on nagu vaikne laadimine. Mitte läbi pingutuse, vaid läbi kohalolu.

Inimene on aga loonud teise maailma — ekraanide, lugude, lõputu info ja piltide maailma. Ja see maailm on kaval: ta tahab sinu tähelepanu, sest tähelepanu on energia. Kui loodus on miski, mis sind täidab, siis paljud tehislikud kujundid ja infovood on miski, mida täidad sina. Sa annad neile elu oma närvide, oma aja, oma sisemise valguse kaudu. Sa võid seda teha teadlikult ja mõõdukalt, aga kui sa teed seda hajameelselt ja liiga palju, märkad ühel hetkel, et oled seest tühi, kuigi oled “kõike näinud”.

On ka teisi õrnu viise, kuidas end toetada. Mõnikord aitab sõnadeta muusika, mis ei nõua sinult seletamist, vaid kutsub sind helisse puhkama. Mõnikord aitab lihtne meloodia, mis toob südamesse soojust ja rahu. Need asjad võivad tõsta sind üles, tasakaalustada ja pehmendada. Aga ma ütlen sulle ausalt: kõige otsesem, kõige puhtam allikas on ikka loodus. Sest loodus ei manipuleeri sinu tähelepanuga. Ta ei küsi sinult midagi. Ta lihtsalt on. Ja oma olemisega tuletab ta sulle meelde sinu enda olemise.

Seepärast on teadlik tähelepanu tänapäeval nagu kaitse ja nagu tee ühtaegu. Sa ei pea maailmast ära kaduma, sa ei pea kõike välja lülitama. Sa pead lihtsalt hakkama end märkama. Hakkama küsima: kuhu ma praegu oma jõu annan? Miks? Kas see, mida ma vaatan ja kuulan, kasvatab minus elu või sööb seda tasapisi ära?

Kui sa tahad end hästi tunda ka siis, kui väljas on segadus, tee endale lihtne harjumus: märka iga päev midagi elusat. Kui sul ei ole metsa ega merd käeulatuses, pole tähtis. Vaata oma toataime. Silita oma lemmiklooma. Kuula, kuidas vihm vastu akent koputab. Vaata, kuidas valgus seinapinnal muutub. Need ei ole “väikesed asjad”. Need on väravad. Nende kaudu saab sinu meel puhata ja sinu keha meenutada, kuidas on olla rahus.

Ja siis on veel üks suund, mida enamik inimesi unustab: tähelepanu sissepoole. Sa arvad, et sa vajad alati midagi väljast — uut teadmist, uut pilti, uut tõestust. Aga mõnikord on kõige tervendavam see, kui sa pöörad pilgu enda sisse nagu hea sõbra poole. Pane tähele oma südant. Hinga. Too sinna soe kohalolu. Või märka mõnd pinges kohta kehas ja ole temaga õrn, ilma hinnanguta, ilma “parandamiseta”. Lihtsalt ole. Sa üllatud, kui kiiresti keha vastab, kui ta tunneb, et teda ei suruta, vaid kuulatakse.

Pikkadel aegadel õpetati inimest otsima jõudu väljast. Õpetati vaatama sinna, kuhu keegi teine suunas — hirmu, draama, valusate lugude poole. Sest kui su tähelepanu on kinni hirmus, siis sa toidad hirmu. Ja hirm kasvab. Aga nüüd on sul võimalus võtta see “võlukepp” tagasi. Sa ei pea võitlema maailmaga. Sa pead valima, mida sa toidad.

Sest tähelepanu ühendab kogu sinu süsteemi selle energiaga, millele sa keskendud. Kui sa annad oma pilgu rahule, hakkab rahu sind vormima. Kui sa annad oma pilgu tänulikkusele, muutub su sees ruumi rohkem. Kui sa annad oma pilgu elusale, hakkab elu sinu sees tugevnema.

Seepärast ma ütlen sulle vaikselt, nagu juhendaja, kes ei käsi, vaid meenutab: vali ise, mida sa kasvatad. Ja see, mida sa enam ei taha oma reaalsuses suurendada, ära toida sellega oma tähelepanu. Too oma pilk tagasi. Too oma jõud tagasi. Sest su elu läheb alati sinna, kuhu läheb su tähelepanu.