Lihtne on öelda: ole rahulik, leplik, endaga rahul, hoia harmooniat. Aga kõigil meist on hetki, mil see ei õnnestu — eriti siis, kui välised sündmused tekitavad ebakindlust.

Mõnikord satud pärast helgemaid päevi äkki raskesse seisu: viha, hirm, apaatia, hingeline raskus; elu tundub lootusetu, tekib tunne, et “ma pole piisav”, ja probleemid näivad samad või isegi hullemad. Paljudele on see tuttav.

Tihti juhtub see justkui ilma selge põhjuseta, või siis mõistus leiab kiiresti “seletuse” — kellel on lapsed, need väsivad laste pärast; kellel pole lapsi, need kannatavad selle puudumise tõttu; kellel on partner, peab “taluma”; kellel pole partnerit, tunneb end väärtustamata… Ja ometi on see, mis üht häirib, teisele ihaldusväärne. See viitab, et võtmekoht pole niivõrd oludes, vaid sisemises seisundis — ning paljud “mõistuse seletused” on tagantjärele külge kleebitud.

Siin on kaks asja, mida tasub eriti meeles pidada.

Esiteks: tagasilanguse hetkedel ära süüdista ennast. Süütunne hoiab elus sama vana lugu “ma pole piisavalt hea”. On loomulik, et sa ei lakka kohe ja igaveseks reageerimast “punastele nuppudele”, ei püsi alati heas voos ega liigu kogu aeg kerguses. Nii nagu laps õpib kõndima kukkumiste kaudu, õpime ka meie tasakaalu ajaga.

Ja kui su raske seisund on seotud kollektiivse pingeväljaga, pole enda piinamine ja üleanalüüsimine eriti abiks. Välisest negatiivsusest “hakkab” külge see, millele on sees veel konks. Aga neid konkse saab vaadata ka teisiti: mitte kui miski, millel on sinu üle võim, vaid kui koht sinu sees, mida on võimalik mõjutada, pehmendada ja tervendada. Kui sa lubad ebamugavad tunded ausalt läbi — ilma paanikata — tuleb sageli pärast seda kergendus ja uus tõus, sest läbielatud kiht vabastab energiat.

Seega: pea meeles, et see möödub, ja sa pole süüdi. Ka siis, kui oled teinud valiku, millega praegu rahul pole, saad sa igas hetkes valida uue suuna ja lubada endal uskuda, et sa väärid enamat.

Teiseks: me oleme loojad. Meie sisemine hoiak kujundab suunda, kuhu elu hakkab liikuma. Seepärast tasub olla tähelepanelik selle suhtes, kuidas sa oma seisundit nimetad ja millele keskendud. Kui sa kinnistad endas “mul on halb”, “mul pole jõudu”, lisad sa samale mustrile toitu. Kui sa sõnastad sama kogemuse teisiti — näiteks “mul on praegu muutumise periood” või “mul on vaja endale tähelepanu anda” — võib kogu protsess hakata teisiti lahti rulluma.

On aeg lõpetada ohvrirolli mängimine. Masendus ja lootusetus on pigem mõistuse eraldatuse seisund, mitte hinge olemus. Sinu sees on valgus ja elujõud, mida saab taas valida ja taas ühendada — ja sinu ülesanne on teha see valik üha uuesti, eriti just rasketel hetkedel.