Minul tuleb esimesena meelde iseseisvus. Kuid iseseisvusel on praegustes reaalsustes samuti kerge negatiivne varjund, justkui seisaksid üksi kogu maailma vastu. Ühiskonna ja perekonna diktaat selle kohta, milline sa peaksid olema. Inimese jaoks, kelle sees on aastatuhandeid olnud karjainstinkt – et ellujäämiseks on vaja olla ühiskonnas aktsepteeritud ja heaks kiidetud –, on oluline, mida teised temast arvavad. Ja kuigi suurtes linnades pole see nähtus enam nii levinud, siis arvan, et väikestes linnades ja külades on see ühiskonna surve, kuidas sa peaksid olema ja milline sa ei tohiks olla, endiselt väga tuntav.

Siiani esineb kiusamist, kui sa oled „teistsugune“, nii teismeliste, kooliõpilaste kui ka tudengite seas. Külades ja väikestes linnades, kus oled kõigile nähtaval, kus inimestel on rohkem füüsilisi kontakte ja vähem virtuaalset suhtlust, jätab ühiskond oma jälje ja seab oma nõudmised: milline sa peaksid olema, kellega sa peaksid kohtuma. Diktaat eksisteerib endiselt. Kui keegi teist elab väikestes linnades, kas te võite seda kinnitada või ümber lükata?

Ausalt öeldes arvasin, et see on juba ammu möödas, kuid satun aeg-ajalt YouTube’is saadetele, kus räägitakse erinevaid lugusid, ja näen, et see nähtus on endiselt olemas.Diktaat on olemas ja „teistsugune“ olemine on üsna raske. Veelgi raskem on minna ühiskonna vastu. Ja meie ühiskond on praegu väga polariseerunud, olenemata sellest, kus te elate, ja keskendunud oma ellujäämisele. Lisaks on meie jälgijate ja klientide seas taas esile kerkinud täiskasvanud laste diktaat vanemate, eriti emade üle, samuti meeste diktaat.

Vahest kodus inimesed ei saa teha seda mis nad tahavad või neile vajalik on, sest elavad kodus mitte üksi ega taha, et teised seda näeksid. Kui sugulaste eest varjatakse, saan sellest veel aru, aga kui sa varjad end oma pere, mehe või laste eest, siis sellist asja pole ammu olnud. Ja see on väga kurb. See tähendab, et sa ei saa isegi oma kodus olla sina ise. Sellega lõikad juba eos kõik võimalused ära. Seal jääb tõesti ainult ellujäämine. Ja edasi liikumise teed ei ole. Aga meie räägime suveräänsusest, terviklikkusest ja enda väljendamisest maailmas.

Oluline on – võtta tagasi oma suveräänsus. Milliste meetodite ja tööriistade abil?  Enesekindluse, isikliku jõu, emotsionaalse autoriteedi, loomingulise autoriteedi ja suhete autoriteedi tagasivõtmise kaudu, et siseneda oma loomulikesse võimetesse, õigusesse luua, juhtida ja õitseda kui Armastus.“

Inimesed, kes tegelikult ei esinda midagi, tunnevad end täiesti enesekindlalt, nende enesehinnang on korras. Aga need, kes tõesti midagi tähendavad ja mängivad suurt rolli selles maailmas, teevad asju, mis on suunatud inimeste ja Maa hüvanguks, tunnevad endiselt tohutut ebakindlust, piinlikkust, valet tagasihoidlikkust ja nii edasi.

Kus te annate ära oma jõu? Näide rahaga. Isikliku jõu tagasivõtmine – ka siin on palju „sabadest“ kinni hoidmist. Soovitan pöörata tähelepanu sellele, kus te oma jõu ära annate. Näiteks rahale. Raha on tööriist. Paljusid asju saab teha ka ilma rahata. Kui olete keskendunud ainult ühele asjale, töötab tunneldamine – te ei näe kõiki võimalusi, mille abil saab küsimuse lahendada ilma rahata. Kõik teavad, et on võimalik reisida ilma rahata. Mõni kogub raha, mõni võtab laenu, aga mõni tutvub sõprade ja kolleegidega üle maailma, külastab neid, vahetab ajutiselt kortereid või maju. Need on meie sisemised piirangud. Me oleme oma jõu sinna ära andnud. Mõni annab oma jõu välistele autoriteetidele, aga pöörake tähelepanu ka rahale.

Sageduslik kihistumine. Kuidas te muutute 3D-inimestele nähtamatuks

Kunagi räägiti kanaldustes, et mingil hetkel algab sageduslik kihistumine, kus kõrgel vibratsioonil olevad inimesed kaovad nende inimeste vaateväljast, kes on 100% 3D-s.

Seda võib samuti seostada suveräänsuse teemaga – oma välja ja ruumi suveräänsusega.

Tollal oli mul sellest hoopis teistsugune ettekujutus. Enne 2012. aastat kartsime, et inimesed hakkavad lihtsalt kaduma. Näiteks kõnnid tänaval koos oma abikaasaga ja äkki ta kaob. Ja üleminekut tajuti põhimõtteliselt just nii.

Nüüd on selge, et see toimib hoopis teistmoodi. Isegi meie tähelepanu valikulisus töötab siin.

Me võime kõndida suure seltskonnaga mööda ühte ja sama tänavat. Ühed näevad kodutuid, teised märkavad lilli ja laulvaid linde. Mitte sellepärast, et midagi oleks kadunud, vaid sellepärast, et sinu fookus ja vibratsioon on häälestatud millelegi muule.

Alates 11.11.2024 on see sageduslik kihistumine alanud, sest kõrgematel sagedustel vibreerivad inimesed on tõusnud ülespoole, sagedusvahemik on laienenud. Sellest tulenevalt muutuvad need, kes vibreerivad Monad’i ja Ülihinge tasandil, madalamate sageduste jaoks Maal nähtamatuks.

See on sarnane olukorraga, kus sa kõnnid tänaval ja sind ei märgata. Nii nagu meie pilk valikuliselt filtreerib, nii ka need, kes elavad täielikult 3D-s ja mängivad neid mänge, lakkavad sind nägemast.

Ühest küljest vajavad nad valgust, mida me endaga kanname, ankurdame ja jätkame planeedi võrgustikku suunamist. Teisest küljest muutume me nende jaoks juba nähtamatuks.

Pilgud libisevad mööda, keegi ei märka. Inimene on olemas, ta pole kuhugi kadunud. Kuid kuna sagedust ei loeta, see ei ühildu nendega, tundub see justkui libisevat käest.

See on halb kollektiivse teadvuse jaoks tervikuna, sest nii te justkui langeksite sellest välja. Ja inimesed, kes asuvad kõige madalamal tasandil, ei ulatu enam selleni, ei jõua valguseni. Nende maailm muutub pimedamaks.