Üks naisterahvas on küsinud: „ Kuidas vabaneda süütundest ta tunneb, et tema on süüdi perekonna lagunemises ja lahutamises?“ Ma saan aru, kust see küsimus tuleb. Sa ise oled teinud selle otsuse ja viisid selle loogilise lõpuni. Sa  pidid ületama oma endise abikaasa manipuleerimist, oma sugulaste ja sõprade survet, kuid sa  pidasid vastu. Nüüd vaatad tagasi ja mõistad, et lahutusest rääkimine on üks asi, kuid lahkuminek ja selle teostamine on hoopis teine asi, ning sind piinab süütunne. Kõigepealt tunned, et sa pole proovinud kõiki võimalusi ja oleksid võinud abielu päästa, et lastel oleks täisväärtuslik pere. Paljud naised teevad  ja elavad nii ja  sina pole nendest parem.

Esiteks, kui sa ise selle lahutuse põhjustasid, siis olid sul selleks omad põhjused ja kui sa oled seda teinud, siis ei saanud see olla teisiti ja sa valisid ainukese tee. Pea meeles, et sellised otsused ei saa teha impulsiivselt või niisama. Nii on läinud ja olnud.  Sa oled eemaldanud enda elust inimese, kes sind alla tõmbab ja kelle kõrval sa tunned, et hävid – kes saab sinu otsust seada kahtluse alla? Kindlasti oled olnud kaua aega kannatlik, lootes, oodates midagi, kuid siis tuli viimane tilk, mis kaalus üle kõik sinu eelmised pingutused. Nii et mis tehtud, see tehtud ja kahetseda pole midagi.

Teiseks on oluline, et sa püsiksid oma positsioonil ja ära luba, et ümbritsevad inimesed  kritiseerivad sind. Pea meeles, et paljud inimesed kadestavad sind selle eest, et sinul on julgust lõpetada suhet ja alustada enda uut elu. Aga kui sa taas otsustad minna tagasi oma endise abikaasa juurde, siis sama jätkub. Vabane inimestest ja teiste arvamustest, kes püüavad sind veenda, et sa eksid.

Üks viimane asi. Ma olen alati abielu päästmise poolt, aga kui pole midagi päästa, tuleb lõpetada. Järgnevalt pead tegema tõsist tööd endaga, aga see toimub  sinu uues elus. Kuid süütundele ei ole ruumi, sest oled olnud  sunnitud tegema midagi, mida sa ei tahtnud teha, pidid elama teiste inimeste elu ja sinul polnud teist valikut, kui lõpetada.