Täna tuleb pikk jutt sellel teemal. Hiljuti sain ma küsimuse sellel mitmekihilisel ja elulisel teemal ning otsustasin jagada oma kogemust, arusaamu ja tulemusi, mida ma oma töö käigus olen saanud..

Alustan kohe konkreetse olukorraga.

– Kuidas vabaneda süütundest? Praegu saan aru, et kasvatasin oma poega valesti. Ta on juba täiskasvanud, üle kolmekümne. Ma tean, kui palju vigu ma tegin ja et seda ei saa enam parandada, ning see teeb mulle väga haiget.

Tuleb öelda, et see ema ei teinud oma lapse suhtes midagi üleloomulikku. Lihtsalt, nagu paljud vanemad, sundis ta last tegema seda, mida laps ei tahtnud, sundis sööma, sundis ravima jne. Aga kui inimene hakkab elama teadlikumalt, hakkab ta nägema oma mitte eriti ilusaid ja hävitavaid tegusid minevikus, ning tekib arusaam – kui palju haavu ja arme lapsepõlvest tuli endal ravida, et lõpuks saaksid kergemalt hingata, ja kui palju selliseid väikseid traumasid oled ise oma lapsele põhjustanud. Loomulikult parimatest kavatsustest lähtudes. Meil hakkab kahju nendest võimalustest, mis jäid meie enda käitumise tõttu kasutamata. Meile tundub, et oleksime võinud olla inimlikumad, tähelepanelikumad, rahulikumad, omada rohkem aktsepteerimist…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.