Paljudele on ammu teada, et on oluline ja tervendav märgata, tunda, nautida seda maailma, mitte jälitada tulemusi ja saavutusi, olles mõtetega minevikus või tulevikus. Kuid hoolimata sellest elab meis endiselt palju harjumuslikke programme, mida mõnikord on raske jälgida ja mis takistavad meid jooksvat hetke nautimast.

Mõnda aega tagasi kogesin seda seisundit, mis näitas, kuidas need blokeerimisprogrammid toimivad ja otsustasin sellest praegu rääkida, kuna paljudele on just praegu oluline seda kuulda. Tuleb öelda, et pärast pikki aastaid rasket teed vaesusest, enesekindluse puudumisest, kaotustest, tervisehäiretest kõigi ideaalide purunemisest leidsin ennast, kogusin energiat ja nüüdseks elan täiel rinnal. Mul on kõigest küllalt: armastust, ilu, tervist, heaolu, vastukaja minu panusele maailma. Minu elus pole absoluutselt olukordi, kus ma tunneksin end olude ja tingimuste ohvrina. Kõike, mida ma teen, teen ma rõõmuga ja omaenda soovil.

Olen kogenud kurnavat tunnet, et mul on vaja midagi teha, aga ma ei saa ega taha seda teha, see puudutas mu lemmiktegevust mida ma tahan teha, kuid siiski oli sisemine protest ja viivitus. Ma mõistsin, et see on põhjus tõusta nendest tunnetest, milles olen elanud väga kaua. Meid sunnitakse tegema asju, mida me tegelikult teha ei taha, sellega oleme üles kasvanud, sest teistele nii tundus õige. Laps ei taha süüa – teda sunnitakse, ei taha magama minna – teda sunnitakse, ei taha minna vanaema juurde – teda sunnitakse … Hiljem sunnitakse koolis: õppima aineid, mis teda ei huvita, kuulama õpetajaid, kes talle ei meeldi…

Lõpuks, täiskasvanueas tegutseme (ja paljud jätkavad siiani) müstilisest “peab”: peab minema tööle, kuigi ei taha, peab “tegelema koduga”, peab kirjutama aruandeid, peab valmistama perele lõunat, peab kutsuma sugulasi külla jne.

Ühiskonna mängulise sisuga kohaneme automaatselt omaenda vajadustes loobumist ja sunniviisilise programmi sisse lülitamist. See pikk sundprogramm on viinud olukorrani, kus paljud saboteerivad omaenda plaane. See programm on nii aktiivne meis, kuna minevikus oli see tegelikult ellujäämisega seotud. Veel 50–70 aastat tagasi ei saanud sa lihtsalt tööle minemata jätta. Sund oli elu osa igal ajal ja igal tasandil. Isegi kuningad ei saanud endale lubada elamist vastavalt oma soovidele ja olid traditsioonide, rituaalide, reeglite jne orjad. Igaühel oli olemas surmav oht, et ta ei ole selline, nagu peab olema süsteemile, riigile, struktuurile jne. Aga nüüd pole enam ohtusid , kuid programm on veel elus. Kuigi on selge, et vastupanu seisundis pole võimalik midagi luua. Loovus vajab vabadust ja inspiratsiooni.

Mida mina tegin selles olukorras? Esiteks, lubasin endale lihtsalt olla, tõstsin oma ressursi: veetsin päeva hooldevabalt, käisin palju jalutamas, hingasin, laulsin, kuulasin muusikat… Ja juba selle ressursiseisundi käigus suutsin vaadata – millele põhineb minu vastupanu? Ja selgus, et see põhineb karmidel ajapiiridel. Ma olen juba mitu aastat elanud ja tegutsenud täiesti spontaanselt, sisemise ajendiga, ilma igasuguse ajakavata. Aga olid tekkinud mingid karmid tähtajad, mis justkui taas aktiveerisid selle sunniviisilise elu programmi.

Kui ma olin ressursi seisundis, tuli mulle meelde nauding, mida ma saan oma tegevusest, ja tundsin tänulikkust võimaluse eest ennast läbi loovuse väljendada, ning siis hakkas protsess.

Ma mõistsin, et uues ajastus muutub iga tegevus, mis varem tundus kohustuslik, võimaluseks – võimaluseks tunda teatud värvi, teatud atmosfääri, teatud maitset oma tegevusest, st tunda end elavana.

Tuleta meelde kuidas pärast sunnitud karantiini läksid paljud inimesed, kes varem tööd neelasid, sinna rõõmuga. Kui paljud hakkasid tegelema füüsilise tegevusega õues (ise või lastega), kui varem oli see tajutud kui “peab, aga ei taha”. Sama asi juhtub inimesega, kui ta pärast rasket haigust kaotab võime vabalt liikuda ja hakkab iga oma sammu, iga iseseisvalt sooritatud tegevust hindama…See tähendab, et võimalus on täpselt sama mis vajadus, ainult vastupidise emotsionaalse ja vibratsioonilise laenguga. Selline tegevus muutub ressursi allikaks, mitte selle raiskamiseks, nagu see oli sunniviisilisest kohustusest tulenevalt.

Sama võib juhtuda vastumeelse töö ja muude kohustustega meie elus. Kui me end leiame, tõstame oma vibratsioonitaseme, taastame oma võime kiirata, selgub, et paljud meie sunnitud tegevuste näited on tegelikult meile suurepärane võimalus. Võimalus “hoida oma valgust” töökohal, võimalus tunda ja kehtestada oma piire keerulistes suhetes, võimalus kinkida oma soojust lähedastele läbi igapäevaste rutiinsete tegevuste, võimalus näidata oma talente ebatavalistes olukordades. See pole enda sundimine: sul on siin halb olla ja sa lihtsalt kujuta ette, et sul on hea. Ei. See on võimalus avaldada iseennast igas olukorras.

Kui olukorrad või inimesed ei sobi sinu vibratsioonidega ja oled selle fakti aktsepteerinud ilma hukkamõistuta, siis nad kaovad sinu elust. Sa lihtsalt mõistad – pole vaja oma elu selle vastu vahetada. Aga teistes olukordades võid nautida protsessi, lihtsalt ümberlülitades sundprogrammist võimaluste programmile.

Just hiljuti leidsin internetist sellise motiveeriva ütluse: “Kui asendada fraas “ma pean” fraasiga “mul on õnnestunud”, võid oma elu paremaks muuta”. Elada võimalustes on väga lihtne, sundusest on raske lahti saada. Me kleepume selle sundseisundiga kinni, sest see on meile harjumuspärane.

Annan mõned lihtsad tehnikad, kuidas saab hõlpsasti ümber lülituda. Esiteks, igasugune keskendumine hetke tunnetele viib meid loomulikult välja seisundist “peab-ei taha”. Näiteks: Milline mugav tool, milline meeldiv pesu, milline aromaatne tee, millised pehmed karvad kassil, milline õrn tuul… See viib meid elu rõõmu ja tänulikkuse seisundisse.

Teiseks proovi, et äkki polegi vaja seda soovimatut tegevust kohe praegu teha.

Klassikaline näide: ema on kurnatud, majapidamist korras hoides, kuid lapsed ei lase saavutada soovitud puhtust. Kuid piisab sellest, kui ette kujutada pole enam vaja sa sa saad koristada siis kui ise tahad siis hakkab koristamine oluliselt rõõmustama ja sa mõistad, et koristamine on selles olukorras sinu valik, mitte sinu kohustus.

Lõpuks, kolmandaks, kui saboteerid mõne tegevuse alustamisel, on väga kasulik ette kujutada, kuidas oled juba protsessi haaratud ja naudid seda. Tulemus pole oluline. Oluline on tabada loova voolu energiat, tunda, et see tegevus toob sulle soojust, rahulolu, naudingut…

Igaüks meist võib endalt küsida: kas tal on mugav elada vanade mudelitega, taluda neid tavapäraseid koormusi, kas see talle meeldib? Kui mitte, siis võime lubada endale keerata medali sundmudelilt võimaluste poolele ja keskendudes tänulikkusele, loomisele ja enda valikule, luua enda ilus, mugav ja mis kõige tähtsam – elav ja kaunite emotsioonidega täidetud elu.