Kommentaarid mis tahes suhete teemalisele postitusele võib võrrelda võitlusringiga, kus ühes nurgas on mehed ja teises nurgas naised. Just sellistes kommentaarides võib leida, et mees peab olema tark, rikas, helde, julge, huumorimeelega, samas kui naine ei pea kellelegi midagi võlgu olema. Vastuseks võib kuulda, et naine peab olema nagu „alati valmis“, mitte vananema, mitte kaalu juurde võtma, hoolitsema välimuse ja majapidamise eest, kasvatades samal ajal lapsi ja karjääri tehes, sest vana ja kole naine ei ole kellelegi vajalik. Ja sellega ongi kõik öeldud.

Kõik see on toetatud emotsionaalsete lugudega reetmisest, valusatest kogemustest ja vigade negatiivsetest tagajärgedest. Nii mehed kui naised petavad, reedavad ja tekitavad valu oma partneritele, isegi mõtlemata sellele, et nende ees oli elus inimene. Täpsemalt öeldes, kunagi oli ta elav inimene kõige laiemas tähenduses, kuid nüüd on ta osaliselt elav, st traumeeritud. Ja ainus, mida traumeeritud inimene soovib, on vältida olukorra kordumist, sest üks kord sai ta sellest kuidagi hakkama, kuid teine kord võib teda lõplikult hävitada. Või oli hävitamine siiski olemas ja enda uuesti kokkupanemiseks ja taastamiseks tuli kulutada nii palju aega. Just selle loogika järgi koostatakse sageli nimekirju partnerile esitatavatest rangeimatest nõudmistest, kui lõpuks tehakse otsus uue suhte alustamise kohta.

Veel üheks põhjuseks sellistele nõudmistele võib olla infantiilsus, ebaküpsus, egotsentrism, kogemuse puudumine. Ühelt poolt on teada, mida sa tahad ja mida vajad, kindlasti see on pluss, kuid teiselt poolt võivad ultimatiivsed tingimused ja sageli olemuselt ebareaalsed nõuded pettumust ja üksindust tuua. Soov ainult võtta, andmata midagi vastu, oskamatus panustada suhetesse, oskamatus hinnata, austada, aktsepteerida, suhtlemisoskuste puudumine, konstruktiivse kriitika puudumine – kõik see võib takistada igasuguste suhete loomist.

Sagedad probleemid, mis takistavad traumeeritud ja infantiilsetel inimestel suhete loomist.

Probleem nr 1: Lähedased ja soojad suhted ei paku traumeeritud inimestele seda kindlust, mida nad nii väga vajavad. Lisaks sellele on just sellistes suhetes alati olemas kõige hullemate tagajärgede võimalus (kaotus, lahutus, truudusetus jne), mida soovitakse vältida. Võib-olla leitakse pääseteed pinnapealsetest või lepingulistes suhetes, kuid tavaliselt ei ole need nii väärtuslikud kui lauamängude plastikraha.

Veel üks valus nüanss: sinu psüühilised traumad valutavad ainult sinul, teistel inimestel on omad valud. Seega pead nendega tegelema ise. Pead tegema suure hulga sisemist tööd, tegema olulisi järeldusi, muutma oma uskumusi, laiendama oma maailmapilti. Aastate jooksul oma traumade kallal nokitsedes, neid kvaliteetselt töötlemata ja korralikult paranemata jättes raiskad oma aega ja lisaks veel “kingid” selle oma armastatule ja samas korraldad konkursi pealkirjaga “Kes parandab mu haavad minu eest?”

Probleem nr 2: soovimatus/ebaoskus näha potentsiaalses partneris eraldi inimest oma tunnete, soovide ja sisemaailmaga. Paljudele on tavapärane kõrgemale tõusta kui keegi teine või teise jalgade all vedeleda. Puudub oskus olla võrdne suhetes ja kuidas üldse saab olla võrdne? See tähendab, et meil on valikuvabadus ja see sobib kõigile, kuid kuidas taluda teise inimese valikuvabadust? Selleks pead olema täiskasvanu ja küps. Sellises olukorras loogika “kõik peaks mulle midagi andma” ei ole elujõuline, nagu ka loogika “igaüks panustab suhetesse võrdselt, 50/50” (poolitusel hakkavad selle põhimõtte järgijad sellest kiiresti kõrvale kalduma esimese nohu, kõhulahtisuse, töökoha kaotuse või mingi muu olukorra korral). Tõeliselt täiskasvanud inimesed teavad midagi huvitavamat – võrdväärne panus, rõhuasetusega sõnal “väärtus”.

Et näha väärtust teises, pead nägema väärtust endas, kuid paljudel on kas suur tühi auk või see on täidetud vanemate “ole hea pois või tüdruk,  õppi hästi, söö pudru kasvad suureks, ära silma paista, ära vaidle, kannata” ja muude meistriteostega, mille täitmine ei tekita just suurt eneseväärtust. Küsimus enda väärtusest võib sind kloppida tugevamalt kui küsimus “Mida sa praegu tunned?”. Nii, et pead end arendama ja kasvatama, et suhete nautimine oleks võimalik, mitte muutma partnerlust laste ja vanemate suheteks, et kompenseerida seda, mida kunagi ei antud piisavas koguses.

Partnerlussuhete teema meeste ja naiste vahel on sama igavene kui vanemate ja laste teema. Mõlemal juhul uuritakse pidevalt, kes on õige, kes on süüdi, kes mida kellelegi võlgneb ja mida teha. Ainult on üks erinevus: vanemaid ja lapsi, nagu ka partnereid, ei valita. Seetõttu on enne partnerile esitatavate nõudmiste loetelu koostamist oluline kõigepealt mõista iseennast, et nimekiri ei saaks olla oma vastutuse ülekandmiseks teisele inimesele. Ja siis tuleb õppida suhteid looma, õppida nendes olema ja uurima mitte ainult oma partnerit, vaid ka ennast. Sest ainult olles kellegi kõrval, saame end veelgi paremini tundma õppida ja saada kogemusi, mida üksi saavutada pole lihtsalt võimalik.