Miks on “ärkaval” või teadlikumal hingel raske leida resonantsi maailmas, kus enamik elab veel peavoolu järgi? See on justkui ärkvel olemise üksildus keset veel magavat maailma.

Kui inimene kasvab ja tema teadlikkus süveneb, siis muutub tal sageli keeruliseks leida partnerit või “oma inimesi” tavalises keskkonnas. Mitte sellepärast, et temaga oleks midagi valesti, vaid sellepärast, et ta ei sobitu enam pinnapealsete suhete, teadvustamata haavamustrite ja ego-mängudega.

Mida selgemaks sa muutud, seda vähem tahad:

• mänge ja manipulatsiooni,
• emotsionaalset kaugust,
• rolle ja “ilusat kuvandit”.

Teadlik inimene otsib:

• harmooniat ja päris kontakti,
• sügavust, mitte tähelepanu hajutamist,
• tõde, mitte illusioone.

Kultuuris, kus väärtustatakse kiirust, muljet, tarbimist ja pealiskaudsust, võib selline kohalolu tunduda “liiga tõsine” juhusuhtluseks ja “liiga ehtne” maskide jaoks. See ei ole puudusest sündinud üksildus — see on parem eristusvõime: sa valid kvaliteeti, mitte kogust.

Paljud küpsema mõtlemisega inimesed ei sobitu tänapäevase kohtingukultuuriga, sest see põhineb sageli teadvustamata käitumisel: teesklemisel, haavatavuse peitmisel, strateegiatel, “kui kaua oodata”, ning võimumängudel. Teadlikule hingele ei ole side koht, kus peab võitma või end tõestama. Side on koht, kus saab olla päris.

“Vanad hinged” ei otsi draamat ega pealiskaudset “keemiat”. Nad otsivad resonantsi: ausust, kohalolu ja siirust. Kui sinu loomulik keel on ehedus, siis maskid lihtsalt ei sobi.

Sealt edasi kaob vajadus jahtida, mängida või kedagi “ära võita”. Kohtuvad kaks päris inimest — rahulikult, avatult ja ausalt. Kui ühendus tekib, tekib see loomulikult. Kui ei teki, siis lõpeb see selgelt ja lugupidavalt, mitte segaduse ja mängudega.

Küps hing ei käi kohtamas selleks, et “teda valitaks”. Ta käib kohtamas, et tunda ära teineteises midagi püha ja tõelist.

Ühel hetkel saabub arenguetapp, kus “teise poole” igatsus hajub. Mitte seetõttu, et süda sulgub, vaid seetõttu, et sees tekib terviklikkus. Elu ei sõltu enam suhtest, heakskiidust ega ühiskonna ajagraafikust. Esimeseks muutub ühendus iseendaga ja millegi kõrgemaga — ja sellest tekib sügav kuuluvustunne.

Selles seisundis tunduvad kompromissid iseendaga enamasti võimatud. Ühiskonna kunstlikud standardid ja “väliselt mõõdetav edu” kaotavad tähtsuse. Sa näed selgemalt, et paljud suhted on loodud hirmust üksi jääda, mitte soovist tõe ja läheduse järele.

Sisemine kindlus hakkab asendama vajadust välise kinnituse järele. Sa ei pea oma väärtust tõestama — sa tead seda. Sellest sünnib rahulik enesekindlus ja emotsionaalne iseseisvus. Üksildus muutub üksiolekuks, ja üksiolek hakkab tunduma püha ja toitev.

Sa mõistad ka seda, et täitumus ei tule väljast. Välised kogemused võivad rõõmu peegeldada, kuid nad ei loo seda. Armastus, rahu ja tähendus on kõigepealt sinu sees — ja väline elu hakkab sellele peeglina järele tulema.

Siin ongi “ärkamise” paradoks: kui sa enam ei vaja partnerit, muutub tõeline ühinemine võimalikuks. Mitte sellepärast, et sa ajad seda taga, vaid sellepärast, et sa ei müü enam ennast armastuse nimel maha. See, mis sulle päriselt sobib, leiab sind sinu päris sagedusel — mitte sellel, mida sa pingutusega “välja mängid” või mille nimel end kokku surud.

Selles etapis ei ole rahu enam midagi, mida tuleb leida. See on midagi, milles sa elad. Ja sellest rahust tuleb muu kas omal ajal… või ei tule — ilma et see lõhuks sinu juba leitud terviklikkust.