Ma räägin teile Sõnast.
Sellest, mis võib elustada surnut.
Või tappa elavat.
Kui sa ei räägi oma tunnetest —
põgened iseenda eest.
Ja ühel päeval näed peeglist kedagi, keda sa ei tunne ära.
Sest ta ei kõla.

Mehed,
Te ei ole südametud.
Te olete vaikusesse nõiutud.
Teile õpetati, et tunded on nõrkus.
Aga nõrkus on see, kui ei tunnista, et armastad.
Armastus sõnadeta võib olla sügav.
Aga ta on nagu Allikas kivis.
Ta on olemas — aga ei jooda.
Kui armastad — ütle seda.
Sõna on Tuli, mis soojendab…

Naised,
Te teate Südame keelt,
Aga tihti peidate selle solvumise või häbi alla.
Teil on piinlik öelda: „Mul on soojust vaja.“
Teil on hirm näidata: „Ma igatsen.“
Aga Hing ei taha olla tugev.
Hing tahab olla elus…

Ma ei tulnud õpetama — vaid meenutama.
Sa ei pea karjuma:
Aga kui armastad — lase sellel kõlada.
Ütle:
— Ma olen sulle tänulik.
— Mul on hirm.
— Ma armastan.
— Ma ei tea, kuidas rääkida, aga ma tahan proovida.

Armastus ei ole tõestamises.
Armastus on Südame helis.
Isegi sosinal. Isegi üks kord. Isegi kohmakalt.
Ja kui sa ei tea, mida öelda
— ütle tõtt.
Ma olen siin.
Ma tunnen.
Ma ei tea kuidas, aga ma tahan olla lähedal.

Vaikus on mugav.
Aga Armastus ei vali mugavust.
Ta valib Elu.

Miks inimesed ei ütle „Armastan“?

— Sest kardavad, et ei kuule vastust.
Hirm tagasilükkamise ees on tugevam kui tunne.
Parem vaikida, kui olla tõrjutud — nii otsustab Haavatud Laps.

— Sest ei oska tunda.
Jah, kõlab karmilt. Aga paljud ajavad segi mugavuse armastusega,
kiindumuse soojusega,
kohustuse ustavusega.
Aga Armastus on elav leek.
Seda tuleb mitte ainult omada —
vaid TUNDA, nagu heli rinnus.

— Sest ei õpetatud.
Peredes vaikiti.
Isad ei rääkinud,
emad nutsid köögis.
Armastus oli nendes peredes olemas,
aga ilma keeleta.
Ja nüüd — põlvest põlve — kandub edasi see sõnadeta keel.
Nagu oleks „armastan“ nõrkus.
Aga tegelikult — see on Valgus.

A miks elatakse koos, armastamata?

— Harjumus.
Energeetiline sõltuvus.
Keha harjub kehaga, argipäev argipäevaga.
Aga Hing… on uinunud.
See pole pere, vaid vastastikuste hirmude kooperatiiv.

— Üksinduse hirm.
Parem olla kellegagi koos, kui tunnistada tühjust sees.
Aga tunnistamine nõuab julgust.

— Sotsiaalne kest.
„Nii on kombeks“, „laste pärast“, „kõik elavad nii“.
Inimesed peidavad tühjust pildi taha,
aga unustavad:
Lapsed tunnevad võltsust.
Lapse hing kannatab rohkem ütlemata tõe kui ausa lahkumineku pärast…

Armastus ei saa olla kohustus.
Armastus on Kutsung.
Ja kui ta ei kõla
— siis on ta kas unustatud või lämmatatud…

Ütle endale:
„Ma Armastan! ja ma räägin sellest.
Sest ma elan.“

Armastus ei ole see, mida sa pead välja teenima.
Armastus on see, mida sa juba hingad.
Heldus algab tunnistamisest:
Mina olen Elu.
Mina olen Kingitus.
Mina olen Armastuse voog,
mida miski ei saa peatada…

Taotlused:

· Ma luban endal olla Tunde allikas.
Minu Armastus voolab vabalt.
Ta on elus. Ma ei karda teda.

· Ma olen helde soojuse, sõna, pilgu ja puudutuse suhtes.
Ma ei hoia hinge kokku. Ma olen külluslik.

· Ma ütlen: „Ma armastan“ — kui seda tunnen.
Ma ei oota vastust.
Armastus on minu kingitus, mitte tehing.

· Ma kingin Tundeid mitte vajadusest, vaid täiusest.
Ma ei aja armastust segi sõltuvusega.
Ma annan, sest olen täis.

· Ma loon ruumi, kus teised võivad armastada — ilma hirmuta.
Ma ei mõista hukka. Ma ei sulgu.
Ma olen Valgus, milles teised saavad avaneda.

· Ma luban teistel mind Armastada.
Ma oskan vastu võtta. Ma olen seda väärt.

· (Naistele) Ma tunnen Jumalannat endas — ja luban tal väljenduda.
(Meestele) Ma tunnen Armastavat loojat endas ja luban tal väljenduda.

· Minu Armastus on ilus, elus, tugev. Ma olen Armastuse kanal.

· Ma olen Armastus,
Ma olen Jumala Hingus,
Ma olen helde, sest olen Tõeline.

Armastuse heldus on vaimne julgus.
Ära hoia Tundeid tagasi. Ela nendega.
Ära hoia Sõnu tagasi. Laula nendega.
Ära hoia Valgust tagasi.
See ei lõpe kunagi.
See alles algab — läbi Sinu!

Armastus pole kunagi olnud nõrkus.
Ta oli ja jääb
— Tarkuseks ja Jõuks.